Ten City "Devotion" või "That's The Way Love Is" on aegumatud laulud, mida võib leida lugematutelt klassikalise house-muusika kogumikelt. Chicagost pärit ja algselt Ragtyme nime kandnud trio juhendamise võttis enda kätte oma ala meister Marshall Jefferson ning koos murti rahvusvahelisele areenile. Esitades sügavalt hingelisi R&B ja gospelist läbi hõngunud vokaalnumbreid, võis leida truppi sagedasti esinemas edetabelites, raadios, klubides ja televisioonis.

Ten City säravamaiks täheks tõusis võimsat falsetti omav Byron Stingily, kuid alahinnata ei tasu taustalauljate ja pillimängijate Byron Burke'i ja Herb Lawsoni panust, kes lisasid esinemistesse omajagu karismaatilisust. Tantsumuusikas vahetuvad trendituuled aga kiiresti ning 1994. aastal ilmunud New Yorgi garage-saundiga "That Was Then, This Is Now" ei suutnud Euroopast pealetungivate futuristlike uute reivihelidega konkureerida. Plaati peeti finantsilises mõttes läbikukkunuks ning grupp otsustas lahku minna. 27 aastat hiljem on Ten City kokku tulnud Jeffersonist ja Stingylist koosneva duona ning õhus on küsimus, kas nende koostööprojekt suudab edasi kanda kunagise trio südantsoojendavat sarmi, mis nende varasemast tegutsemisajast igatepidi välja kiirgas?

Vastus sellele on suuremas osas "jah". Ten City muusika on endiselt meeliülendav ja hinge täis feel good house, mille peamiseks inspiratsiooniks on 80ndate R&B, electro boogie ja disko. Pillimäng on elava kõlaga, sest produktsioonis on kasutatud traditsioonilisi jazz-funk instrumente, mis sisse mängitud osavate kätega külalismuusikute poolt. "Be Free" rabab särisevalt läbi keha lõikavate pasunatega, "Love Is Just A Game" eristub tiheda ladina-muusika perkussiooniga, "Better Man" aga enda klaveripartiiga.

Stingily laulab armastusest, suhetest, sotsiaalsest õiglusest, vabadusest ja võrdsusest erinevate inimeste vahel – need on teemad, mis on house-muusikas olnud aktuaalsed žanri algusaegadest saati, sest teadupärast on see stiil välja kasvanud just New Yorgi ja Chicago latiino, mustanahaliste ja LGBTQ kogukondadest.

Samas peab tõdema, et lüürika on veidi etteaimatav ja Ten City suurimatest hittidest juba nii tuttav. Parim osa nendest lauludest on Stingily unikaalne vokaal, mida on tantsumuusikas palju imiteeritud, aga mitte kunagi sama täiuslikult järgi tehtud. Küsitav on, kas tema hääl üldse vajab efekte, mida on siiski mõnes kohas rakendatud, muutes seda vaid asjatult tehislikuks. Jeffersoni produktsioonitöö on muidugi kõrgel tasemel, kuigi ta väldib eksperimenteerimist ning sellest on ütlemata kahju. Retrospektiivselt on tema huvitavamad teosed siiski piire kompavad ja julged varajased projektid nagu Sleezy D., Hercules, Dancing Flutes, Virgo või Jungle Wonz, mis ajaliselt jäävad 80ndatesse.

Ten City tuntumad lood on saanud uuel albumil kerge poleerimistöö, jäädes seejuures originaalidele lähedale. Vanad fännid võivad igati rahule jääda ning samas aitab kaasajastatud helipilt leida uusi austajaid EDM-i, tech house'i ja ro-minimal'i põlvkonna seast. Kui maagiline duo otsustab üllitada tulevikus veel värsket materjali, siis ootaks kõige rohkem just klassikalisest repertuaarist ja muidu vanamuusikavetest inspiratsiooni kompamisest lahti ütlemist. Ten City vajab mitmekülgsemalt julgemaid ideesid, vastasel juhul on oht jääda samale pulgale We Love The 90s stiilis ürituste artistidega, kelle puhul on muusikaline evolutsioon pidurit vajutanud.