Tantsuagentuuri Kompanii pakub oma tantsijateed alustavatele professionaalidele võimalust osaleda tantsulavastuste loomise protsessis koos tantsuala tuntud ja tunnustatud tegijatega. Tegevuse eesmärk on anda võimalusi tantsijatele professionaalseks arenguks ja väljundiks moodsa tantsukunsti valdkonnas ning pakkuda tantsuteatri kogemust laiemale publikule.

Varem on lavale toodud näiteks Joonas Tageli "A Good Run", Ruta Ronja Pakalne "Amimoving" ja Julia Koneva "Mahlad välja". Kõige värskem koostöö on aga lavastaja, koreograaf, tantsija ja luuletaja Sveta Grigorjevaga, kelle juhendamisel, õpetamisel, vormimisel ja suunamisel on ühiselt valminud tantsulavastus "soft bone sorcery".

Lavastaja sõnul on "soft bone sorcery" mütopoeetiline tantsulavastus, mis on leidnud inspiratsiooni nii käteplaksumängudest, pehmetest võitluskunstidest, nõiasabatite ekstaasidest, töölisklassi tantsudest, laste ringmängudest ja poplugude järgi tantsivate naiste kehalisusest. See on salajaste kogunemiste maagia, mis segab kokku vanu arhetüüpe ja uuemat kehalist arhitektuuri, see on tehnokapitalismi järeltulijate tantsuloits ja sisterhood.

Lavastuses tantsivad kuus noort naist – Karin Aarelaid, Eliisabel Jõela, Eveli Ojasaar, Mariann Onkel, Maria Schotter ja Maarja-Liis Uri – , kes läbivad etenduse jooksul mitmeid arengulisi etappe. Alustatakse õrnast, rahulikust, madala sooja valgusega keskkonnast ja liikumisest. Moodustatakse paarid, kelle vahel on teatud määral otsinguid, lavapartneri tunnetust, kaas(a)tundmist. Liigutused loovad seoseid idamaiste rahulike kuid väga eesmärgistatud ja paika pandud liikumistega. Heliliselt saadab samuti idamaise muusikaga seoseid loov atmosfäärirohke helimaastik.

Toimub muutus, soe valgus muutub neutraalseks, liigub kõrgemale, valgustab suuremat osa saalist. Paaride omavaheline kooskõla muudab vormi, otsingulisus asendub konkreetsusega, aeglased ja sujuvad liikumised muutuvad täpselt paika pandud plaksudeks üksteise labakäte, käsivarte, jalgade, pea, rinna vastu. Kindlat liikumisjada korratakse partneri vahetusega kolm korda, igal korral kiirust juurde lisades. Sel hetkel on helikujunduseks plaksudest tekkiv rütm. Nõnda vahelduvad tantsijate liikumised intensiivsuse ja rahulikkuse, lavalise paiksuse või haralioleku, korra ja kaose vahel mitu korda.

Nähtust ja kogetust moodustub lainekõver, mida võib liikumise, heli ja valguse puhul võtta üsnagi sarnaselt. Kõvera puhul olen keskendunud eelkõige intensiivsuse tasemele ja kohe kindlasti ei pretendeeri ajaliste vahemike ega ka tegelike intensiivsuste paikapaneku õigsusele.

Etendus vormus minu jaoks siirderituaaliks, mis tähistas justkui noorte naiste üleminekuetappe läbi elu – väikesest tüdrukust kuni küpse naiseni välja. Nägin seda just naiste eluga seotud olevat, kuna laval olid ainult naised ning samal viisil on seda kirjeldanud ka lavastaja, mainides lavastuse tutvustuses just naiste kehalisuse olulisust ja sisterhood'i.

Siirdeprotsess saab alguse õige rahulikest, malbetest neidudest, kes on korralikud, uudishimulikud, õpivad tundma oma keskkonda ja inimesi enda ümber. Selles on korralik annus tubli tüdruku kuvandit, haprust ja eeskujulikkust. Edasi liigutakse teatava koordineerituse, kindlate oskuste ja teadmiste selgeks õppimise juurde, mida tuleks osata järjest paremini ja kiiremini mitme inimesega korraga, mitte ainult ühes suhtluses ja samale tasemele jäädes. Sealt omakorda edasi liikudes jõutakse täieliku avanemiseni, hormoonide täiel kiirusel möllamiseni, mäsleva, nautleva keha avastamiseni. Selle juurde kuulub julguse kasv, kuid samal ajal ka teadmatus ja oskamatus kõigega toime tulla, pisut pea laiali otsas elust läbi minemine.

Intensiivsusele järgneb väsimine, omaette jõu kogumine. Sealt kasvab vaikselt uuesti huvi teiste inimeste vastu, uute suhtluste ja katsetuste vastu. Naised üheskoos ja eraldi kogemas täielikku enesekindlust, tugevust, julgust, individuaalsust. Vajadusel näidatakse küüsi, kaitstakse ennast, kuna arvata võib, et nõnda intensiivselt kiirgav jõud võib kaasrändajates tekitada pahameelt. Ometi loobutakse ka sellest, pisut ehk vägivaldsest kaitsepositsioonist, ning rahunetakse taas. Koos teiste naistega saabub rahulik sünkroonsus, üksmeel teha asju samamoodi, et tulemus oleks piisavalt meeldiv kõigile.

See sünkroonsus säriseb oma üksmeeles aga säärase leegini, et toimub plahvatus. Ning kõik on jälle eraldi. Igaüks oma eluga eraldi toime tulemas. Oma muredega painlemas. On neid, kes saavad sellega paremini ja kiiremini hakkama ning on ka neid, kes upuvadki oma hingeahistusse ega suuda sellest välja tulla. Lõpuks ilmub aga siiski keegi, kes märkab, kes rahustab ja taas sellest sügavikust välja toob. Aeglaselt – aga kindlalt – jõutakse uuesti ühisliikumisse ja -kogemisse, mida iseloomustab voolav orgaanilisus, kus üksteist täiendatakse, voolitakse ja vormitakse end teiste järgi. Järgneb viimane tuleproov, usuhüpe tundmatusse, mis toob kaasa… armastuse. Armastuse iseenda, aga ka teiste end mitmekülgselt väljendavate kehade ja isiksuste vastu.

Kommenteerimaks erinevaid arenguetappe ütlen veel, et elus võib tulla ette, et mingitel perioodidel meie kaasrändajad muutuvad. Osad inimesed lahkuvad meie eludest, osad ehk jäävad alles, aga suures osas tekivad peale koolist lahkumist siiski uued tutvused, uued sõbrad, kellega juba hoopis teisel viisil ja teisel sügavusel suheldakse. Täiendavalt tekkis mõte, et elu üheks oluliseks osaks on konsensuse saavutamise suutlikkus. Lihtsam on elada harmoonias koos teiste inimestega, ilma kedagi liigsel määral ärritamata, oma tahtmist peale surumata.

Kõik see ei ole aga ainuõige tõlgenduse võimalikkus. Seesugune vaatepilt on küllap üks lõpututest niidilõngadest, mida mööda võib mõttel lasta uidata. Samaaegselt võib ka öelda, et tegemist oli läbi aastasadade ja -tuhandete esile kerkinud naiseliku olemuse rikkalikkuse, mitmekülgsuse, külluslikkuse ja värvikuse esile toomisega. Selles oli koosliikumise ja -hingamise rõõm. Olid võimsad, võimekad, alluvad ja allutavad, pehmed ja tugevad, ohutud ja ohtlikud kehad ja meeled.

Kostüümide kaslaslikud mustrid ja küüned, idamaised sümbolid ja sinine värv viitasid lähtematerjali olemusele. Kasse seostatakse nõidadega, viimaste võimega muuta ennast kassiks. Liikumises võis kohe kindlasti tajuda kaslaslikku (sala)kavalust, jõudu, sujuvust ja tarkust. Sinist värvi seostatakse näiteks hinduismis julguse, otsustuskindluse ning suutlikkusega tegeleda raskete olukordadega. See iseloomustab inimesi, kel on järjekindel meel ja sisusügav iseloom. Laiahaardelisemalt seostub see veel vabaduse, intuitsiooni, kujutlusvõime, inspiratsiooni ja tundlikkusega. Etenduses tulid need märksõnad erinevate värvilaikude ja -pahvakutena kindlasti esile.

Valguskujunduses toimuv vormus ja arenes liikumisega sarnaselt ning toetas iga stseeni väga andekalt. Selles oli soojust, helgust, konkreetsust ja jõudu. Muusikaline kujundus kommenteeris iga stseeni nauditava tähenduslikkuse ja kaasahaaravusega. Kogeda võis õrnust ja rahu ning vastukaaluks sugestiivset jõulisust. Liikujad olid tohutult võimekad ja arusaadavalt hetkes kohal. Nende sujuv lumm, pulseeriv ramm, kaootiline heit ja voolav vall olid kõik ühtselt usutavad ja kenasti ette kantud.

Mõttelõnga rullimisele kätt ette pannes ütlen viimaks, et tegemist on tunnetusliku teosega, mida vaadates võib ühtpidi minna uitama isiklike seoste radadele ja tekitada endale kindel arusaam kõigest, mis nähtud ja kogetud sai, kuid teistpidi lasta hoopis laval toimuval endast läbi voolata ja võttagi nähtut just sellisena, nagu ta tol hetkel end avab.