Gaspard Augé'le kahtlemata meeldib suurejooneliste maastikega muusika. Ilmselt ei tule see üllatusena prantsuse elektroonikaduo Justice'i sõpradele, millest ühe poole Augé moodustab. Grammydega pärjatud Justice on tuntud oma võimsalt kirgaste tantsulugudega, mida iseloomustavad detailitundlik produktsioon ja tugev tantsumuusika traditsioonitaju. Oma esimesel sooloalbumil "Escapades" jätkab Augé üsna sarnastel radadel, mida Justice'i teise poole Xavier de Rosnayga on seni avastatud.

Siiski on "Escapade" midagi muud kui lihtsalt üks Justice'i album – isegi kui mistahes Justice'i album pole kunagi "lihtsalt üks album", vaid reeglina paras ports korralikku ekstaatilist kütet, mis tõmbab argipära üksluisusest välja ka kõige tuimema kuulaja. Sama võttestikku kasutab Augé ka oma sooloalbumil, kuid "Escapades" teeb seda esteetiliselt kuidagi kindlamalt piiritletud alustel kui Justice'i hübriidelektroonika. Heli kannavad siin peamiselt jätkuvalt mõnusalt soojad analoogsündid, aga analoogmaailma kõrge kontrastiga toonidele on "Escapade'il" veel rohkem rõhku pandud. Modulatsioonilembene helikeel meenutab siin pigem 80ndate süntpoppi, kus 21. sajandi digitotalitarismil ja kaalutletult doseeritud agressioonil pole veel keskset rolli. "Escapade'is" on midagi romantilist, mida kaasaegses tantsumuusikas naljalt ei kohta. Kindlasti ka midagi nostalgilist. Umbes sellist muusikat kujutaksin ma ette mõnes Pariisi põnevamas poolpõrandaaluses klubis mõni kümnend tagasi, kus tantsupõranda kohal särab eresinine neoon ja punase paksust plekist välisukse taga pladiseb oktoobrivihm, millest suitsupausidel suuremat välja ei tehta, sest selleks ollakse lihtsalt liiga lahedad ja liiga kohal 80ndate alguse Pariisis. See kõik on kuidagi väga le French, väga musta värvi lokkis juuksed ja meresinised velvetjakid. Aga ma muidugi ei tea, pole seda aega kunagi näinud ja ei näe ka.

Uut Justice'i albumit ootavad fännid jäävad Augé sooloprojektiga ilmselt rahule. Siin on palju tuttavat, sedasama, mis Justice'ist sellise fenomeni on teinud, aga samas ka värskemat hoovust, mis kuulmistaju kogu albumi 42 minuti jooksul erksana hoiab. Muidugi on "Escapade" niisamuti korralik küttekomplekt, mis erilist hingetõmbepausi ei jäta, kolme- kuni neljaminutilised lood kutsuvad albumi algusest peale ühele põhjalikult prantsuspärase fluidumiga teekonnale, mis tahes-tahtmata paneb puusa täiesti iseenesest nõksuma – siin paistab tegu olevat mingi termodünaamilise füüsikalise nähtusega, ilma ei ole lihtsalt võimalik seda albumit läbi kuulata.

Ja "Escapades" on kahtlemata terviklik teos, oma sissejuhatuse, töötluse ja kulminatsiooniga, mida on just nimelt hea kuulata otsast lõpuni. Ja siis natuke puhata. Võib olla lõpupoole tekib pisut tunne, et kisub pikaks see asi, aga siis tulebki juba albumi mõnevõrra rahulikum lõpulugu "Rêverie" peale ja tõmbab läbitud seiklusele sakraalse mõõtmega joone alla. Niisiis on "Escapades" suuresti ühtlane kulg, kus igal lool on küll kindlalt oma nägu, kuid samas ei torka üksikud lood üldjuhul nii selgelt välja, seda muidugi paari erandiga. "Force majeure" kohe albumi alguses (uskumatu lugu ikka!) jääb järsku taevasse paisatud tipp-punktiks, sealt edasi ootab tasasem kulgemine vägevalt värvikal platool, kus on oma kindel koht ka hämaramatel nurgatagustel ja internetiajastu-eelsel müstikal.

Oma "Twin Peaksi" õhustikuga kangialused on "Escapades'il" kahtlemata olemas ja kuigi suurem osa albumist kulgeb rütmidel, mis käivitusid 80ndate videomängudes, kui õnnestus endale "elusid juurde saada" või siis järgmisele tasandile jõuda, ei lase Augé kuulajal unustada, et ta traditsioonitaju haarab mõjusid ka kaasaegsematest nähtustest. Siin-seal annab tunda, et witch house pole Augé jaoks sugugi võõras maailm. Ja miks peakski olema, witch house lükkab voolu põhja niisamuti nagu seda meeldib Augéle teha.

Ehk "Escapades" on kogu meeletult kuuma muusikat, mis selgelt eristub praegu elektroonilises muusikas valitsevast lahedast techno house'i voolust. Augé ei ürita siin publikut endale juurde võita, vaid keskendub lihtsalt sellele, mida ta tahab teha – luua ülielusuuruste pintslitõmmetega sooje ja tantsivaid elektroonikavälju. Aga "Escapades" sobib peale tantsuõhtute ka muudeks teekondadeks, olgu siis autoroolis või rongiakna all või mujal. Igav igatahes ei hakka.