Tuli oodata pea kaheksa aastat, et Nicolas Jaari ja Dave Harringtoni kahepeale kokku kootud ja oma debüütalbumiga "Psychic" laineid löönud duo Darkside uuesti albumi välja andmiseni jõuaks.

Sealjuures polnud sugugi kindel, kas kustumatult mällu sööbivate laivide poolest tuntud paar üldse tuleb taas kokku, on siit üldse midagi veel oodata? Omapäi on mõlemad osapooled viimaste aastate jooksul aktiivselt sooloradadel seigelnud, mistõttu fännidel pole erilist põhjust kurtmiseks olnud.

Jaari maheelektrooniline looming on kuulajaile tõenäoliselt mõnevõrra tuttavam, arvestades Harringtoni lembust uudistada oma kitarril nišilikumat free jazzi traditsiooni. Aga Darkside on midagi muud kui lihtne summa Jaarist ja Harringtonist, nagu on "Spiral" midagi muud üliedukast debüüdist "Psychic".

Muidugi on siin ka palju tuttavat, helikeeles pole midagi võõrastavat ega üliootamatut, tunneb ära nii Jaari falsetilembese vokaali kui Harringtoni napilt jammivad kitarriteemad. Küll on aga tunda, kuidas mõlemad muusikud lasevad endale tuttavatel jalgealustel vabama hooga õitseda, Jaar oma ambienti ja tekstuuride armastusega koos kõiksuguste kolinate ja kõlinatega, Harrington järsemate põigetega fusioni maailmasse.

"Spirali" lugudelt kajab niisiis vastu, kuidas kaks küpset muusikut kulgevad üsna vabas voolus vastastikkustel mõjutustel, kasvatavad nappe ideealgeid lopsakateks õuetaimedeks ja ilmselgelt naudivad loomist kui sellist. Mis seal ka imestada, kui lõviosa loomeprotsessist sündis New Yersey osariigi vaiksemal küljel, kus muusikud rentisid materjali kallal töötamiseks maja eemal suurte linnade mürast ja võimust.

See on kahtlemata värske hingamisega muusika, kuid see värskus pole enam päris see nooruslik läpakaga hotellitoas mässamise õhin, mis tõi ilmale duo esimese albumi. Ei, see on midagi ilmselgelt metoodilisemat, kus vanadest mustritest püüeldakse kaugemale, jäädes samal ajal jätkuvalt äärmiselt ligipääsetavaks ja avatuks. "Spiral" võib olla oma eelkäijast mõnevõrra eksperimentaalsem, kuid ta ei haju rõhutatud veidrustesse – või siis ainult viivuks.

Kui albumi algus mõneti veel jätkab "Psychicist" maha jäänud jälgedel, siis juba albumi kolmas lugu "The Limit" viib sootuks rahulikematele akustilistele kõrbemaastikele, mida Darkside'i esimese albumi sumedaks krutitud tantsurütmide lugudes sellisel kujul ei leidunud.

Muusikal on siin jätkuvalt oma psühhedeelne vundament, ent "Spiralil" toetutakse varasemast enam just klassikalisema psühhedeelia traditsioonile, mistõttu tabab kuulaja isegi elemente kuuekümnendate folkmuusika leksikast.

Darkside on oma loomingus jätkuvalt äärmiselt aktuaalne ja kaasaegne, läbinisti põimitud globaliseerunud maailma hämarustega, kuid "Spiralil" paistab siit-sealt läbi lootusrikkaid valguskiiri, mis ei lase eelmise kümnendi elektroonikamudeli lahedal tumemeelsusel end tagasi hoida. Minoorsed registrid on küll jätkuvalt ülekaalus, kuid nende kaal pole enam nii totaalne ja nende kaalukaussidel kohtab teiste seas elemente Sahara rokist, glitchist, mungakloostrite sakraalsetest koridoridest ja vaimumaailma meditatiivsetest mantramõminatest.

Samas pole Darkside oma tantsulist poolt kaugeltki hüljanud, kuid ka singlitena välja antud konkreetsema biidiga lood nagu "The Limit" ja "Liberty Bell" pole sugugi albumi tipphetked. "Spirali" peidetud pärliteni jõuab kuulaja, kui võtab aja maha, heidab pikali või istub akna alla, paneb klapid pähe ning telefoni käest ja laseb tervel viiekümne ühe minutilisel albumil endast vabalt läbi voolata. Need sähvatused ja pöörded avanevad pea märkamatute üleminekute tagant, kus üks lugu lõpeb ja teine justkui algab, aga kokku moodustub sellest üks sootuks omaette kolmas tervik, mis pillub sädelevaid helmeid lahkelt iga käänaku taha.

See on üks ütlemata põnevalt liigikirev metsatukk, kuhu Darkside oma publiku seekord rännakule kutsub – ikka selleks, et vaadata tuttavat pisut teisest küljest. Ja kes jõuab lõppu välja, ärkab sellest spiraalist igapäeva pisut eredamate meelte ja optimistlikuma väljavaatega, kuna bändi teise albumi mõnusalt maandav kulminatsioon on kõike muud kui tume. Nüüd tuleb ainult kõrvad-silmad lahti hoida, kus ja millal nende laivile pääseks.