Ivo Lille, millise missiooni või eesmärgiga te ministeeriumi tulite?

Lõpliku otsuse siia tulemise kasuks rääkis see, et mul on võimalik jääda muusikavaldkonda ja midagi selle jaoks ära teha. Minu suur unistus on olnud tervikliku ja kogukondliku muusikamaastiku kujundamine. See baseeruks teaduslikel uuringutel ja statistikal, misläbi saaks võimaldada paremad võimalused nii muusikutele, kollektiividele kui ka muusikaorganisatsioonidele tegutsemiseks.

Meie muusikamaastik on väga lai ja hakanud viimastel aastatel organiseeruma, kas või juba selle poole pealt, kuidas eesti muusikat paremini väljaspool tutvustada. Neid liikumisi on palju, millele pühenduda. Mida te esmalt ette võtate?

Kui rääkida minu enda plaanidest ministeeriumis, siis ma kõigepealt kaardistaks uuesti ära hetkeolukorra ja võtaks appi statistika, mis tehtud ja teeksin tegevusplaani, mida lähen edasi arutama asekantsleri ja oma juhtidega. Ma tegelikult üritaks seda valdkonda veel paremini ja süsteemsemalt vaadelda ning tegevusi planeerida.

Aga kas mõni haru on meie muusikas jäänud tähelepanuta või kõrvale?

Ma arvan küll. Riiklikud vahendid on alati piiratud ja tahes-tahtmata keegi jääb sellest fookusest mingitel hetkedel välja. Aga mulle meeldiks vaadata muusikavaldkonda nii terviklikult, et alustada koostööd ka haridus- ja teadusministeeriumiga ehk muusika õppimisest kuni elukutseliste muusikute, kollektiivide ja organisatsioonideni välja.

Meil on rahvamuusika poole pealt selliseid arenguid – kui võtta koolid, siis jazz-muusikuid koolitatakse koos popmuusikutega, samamoodi on ka klassikaline koolkond väga tugev. Kus on siis need vajakajäämised?

Mulle tundub, et kui muusikavaldkond on teatud teemadel arutlenud, on takerdutud mõistetesse, et kust maalt jookseb professionaalne, kust maalt algab kunst. Tegelikult on erinevad uuringud ja organisatsioonid selle kõik juba ära sõnastanud. Tahaks selle teadmise tuua vestlusringidesse.

Üks asi, millest ei pääse, on ka eelarvelised vahendid. Kas seal annab midagi ära teha, et neid kuidagi võrdsemalt jaotada? Kogus, mida jaotada, on küll üks, seda te ei saa otsustada.

Just, kogus on üks. Kas midagi saaks teha? Midagi saaks teha, muidu ma ei oleks siin.

Te peate konkreetselt ju midagi silmas.

Ma ei oska praegu veel öelda, sest ma ei ole päriselt veel nii palju sisse elanud ja kõike seda statistikat ei oma, et hakkasin prožektorivalgusega näitama suunda kuhugi suunas. Küll aga üritaks ma tugineda pigem uuringutele ja statistikale kui isiklikule tunnetusele.

Te olete näinud seestpoolt seda, kuidas meie muusikuid koolitatakse ja teate ka seda, kuivõrd neist edasi muusikaga tegelema jääb. Kas seal on kääre või puudujääke?

Haridusvaldkond on mulle kindlasti tuttavam, kuna ma olen selles pikaaegselt toimetanud. On ikka puudujääke ja arvan, et sellist koolikeskkonda ja ka sellist kultuuripoliitilist keskkonda, kus kõik kogu aeg rahul on või valmis on, seda ei tulegi. Me oleme pidevalt kõige parema toimimismudeli otsinguil. See ongi õige. Kui me jääme ühele kohale toppama ja arvame, et oleme kohale jõudnud, algab stagnatsioon. Kõik need maailma trendid ja ka õpilaste, muusikute ja kontserdipubliku vajadused on ümber orienteerunud või muutunud, nagu me kas või näeme selle COVID-olukorraga – kui palju me pidime kooliharidust või ka muusikavaldkonnas ümbermõtestamisi tegema. Nii et sellist hetke, kui me arvame, et kõik on valmis, ei tulegi. Me otsime kogu aeg.

Mida pandeemia on meie kontserdieluga teinud? Ei saa öelda, et muudatused on püsivad, et meil ongi vähem kontserte ja peab sellega arvestama. Üks asi on see, et kas muusikutel, keda me koolitame ja kes üldse muusikas tegelevad, kas neil on piisavalt Eestis platvormi?

Jah, meie muusikutel on seda platvormi. Õpilastega vesteldes olen aru saanud sellest, et nad on märksa teistsugusemad kui õpilased, kes õppisid minuga koos minu õpingute ajal. Ehk tegelikult töö tähendus on muutunud märksa olulisemaks. Me ei ole enam pelgalt töötegijad, me tahame aru saada, et see on meie jaoks oluline. Seega need kõrvalteadmised oma käsitööoskuse või muusika tegemise oskuse kõrval, kuidas üldse valdkonnas hakkama saada, on muutunud märksa olulisemaks.

Kui me räägime taastunud ühiskonnast, siis vajadus elava muusika järele ei kao. Küll aga on selle kõrvale tekkinud erinevaid uusi väljendusvõimalusi. Ma näiteks tean Ameerikas ansamblit, kes kogu aeg andsid muusikat välja, ühtegi elavmuusika ettekannet ei teinud ja kui nad ühel hetkel kogusid palju kuulamisi ja populaarsust ja nende juurde tulid manager'id, kes soovisid pakkuda elavmuusika kontserte, siis nad ütlesid, et nad ei taha. Ehk on tekkinud täiesti uus muusikute põlvkond, kes alati ilmtingimata ei tahagi lavale minna.

Seda rääkis ta minister "Kultuuri arengukava 2021-2030" esitledes, et digipöördele pööratakse rohkem tähelepanu. Kas see tähendab seda, et ministeerium hakkab arendama digitaalset platvormi, mis koondaks eesti muusikat või kas selles suunas mõeldakse?

Ma ei oska seda kommenteerida, aga uuringud on näidanud, et igasugune tööspetsiifika muutub järgmise 10–20 aasta jooksul ja digitaliseerub. Kui rääkida üldiselt erinevatest valdkondadest, siis 10–20 protsenti kõikidest tööspetsiifikatest muutub. See tahes-tahtmata puudutab ka kunstide ja muusika valdkonda. Küll aga ei usu ma, et elavmuusika ja süvenenud kunstide tegemine kuhugi ära päris kaob, vastupidi. Aga selle edastamise vormid muutuvad. Kas ministeerium peaks reageerima? Kindlasti. Me peaks selle läbi mõtlema ja arvestama trendidega, kuhu suunas maailm liigub.

Seega võiks olla olemas ka riiklikult toetatav digitaalne platvorm?

Ma ei oska seda veel kommenteerida, sest ministeerium peaks väga tihedalt tegema koostööd erinevate organisatsioonide ja huvigruppidega. Kes täpselt võiks seda infot koondada, see ongi kokkuleppimiste ja läbirääkimiste küsimus.