Arvustus. Lõputu nooruspõlve pohmell

Eivind (Herbert Nordrum) ja Julie (Renate Reinsve) leiavad teineteist pulmapeol, kuhu Julie on kontvõõrana sisse hiilinud. Reinsve sai Julie osatäitmise eest Cannes’i filmifestivali parima näitlejanna preemia.
Eivind (Herbert Nordrum) ja Julie (Renate Reinsve) leiavad teineteist pulmapeol, kuhu Julie on kontvõõrana sisse hiilinud. Reinsve sai Julie osatäitmise eest Cannes’i filmifestivali parima näitlejanna preemia. Autor/allikas: Kaader filmist

"Maailma halvim inimene" annab millenniumipõlvkonna sihitusele hääle nõnda, et see on empaatiline ja inimlik, aga ka põnev vaadata, kirjutab Sirp.

Mängufilm "Maailma halvim inimene" ("Verdens verste menneske", Norra 2021, 127 min), režissöör Joachim Trier, stsenaristid Joachim Trier ja Eskil Vogt, operaator Kasper Tuxen, helilooja Ola Fløttum. Osades Renate Reinsve, Anders Danielsen Lie, Herbert Nordrum, Maria Grazia Di Meo, Mia McGovern Zaini jt.

Uskumatu tundub olevat tõeks saanud! Kinodesse on jõudnud tõeliselt suurepärane romantiline komöödia. Žanri suure austajana pakub see mulle rõõmu. Kõik mu eksid ühes minu ja nende emadega võivad kinnitada, et "Armastus on see"1 meelitab jõulude ajal siinkirjutaja silmast alati pisara välja. Teisisõnu, olen hea publik: ma pole liiga kriitiline ning ootan, et mul oleks filmi tore, aga samal ajal emotsionaalselt ohutu vaadata.

Seda meeldivam on näha filmi, mis ei nirise sahhariinist, aga jätab suhu siiski magusa maigu. Filmi, mille trafaretselt kõlava süžee taga on tuumakas sisu, ning mis suudab vastata romantilise komöödia üliolulisele tingimusele. Kinosaalist saab pärast kõndida koju positiivse laenguga. Mitte küll laetuna sellest Briti romantilistele komöödiatele tüüpilisest energiast, mida võiks nimetada "Mr Darcy hingestatuseks". "Maailma halvim inimene" on kantud seesmisest ebakindlusest teel tundeküpsuseni. Seega võiks vist hoopis öelda, et film on kantud Elizabeth Benneti hingestatusest.2

Romeod ja Julie

Julie (Renate Reinsve) on kahekümnendate eluaastate lõpus. Raskekujuliselt otsustamatu, vabadusjanuline ning endas ja tulevikus ebakindel, ometi ka mänguline, heatujuline ja avatud. Maailmas oma kohta ta nagu ei leia. Miski ei tundu päris õige: arstiõpingud lähevad üle psühholoogia tudeerimiseks, mis omakorda vahetatakse välja fotograafia vastu – kuni Julie leiab end töötamas raamatupoes, mõlgutamas mõtteid carriebradshawlikust kirjutajakarjäärist.

Romantilisele filmile kohaselt on narratiivi mootoriks suhted. Julie elus on kaks meest. Neljakümnendates koomiksikunstniku Aksliga (Anders Danielsen Lie) on ta juba pikemalt koos olnud. Vanusevahe mängib oma rolli ning mehe soov lapsi saada paneb Julie ebamugavasse olukorda. Pole selliseks käiguks veel päris valmis … Kolmkümmend ei tähenda ju veel ometi, et naine peaks emaks hakkama! Argisuse etappi jõudnud paarisuhtes oodatakse Julielt uusi samme, mida ta pole valmis astuma.

Mis raviks aga manduvana tunduvast armastusest kiiremini kui värske armumine? Aksli koomiksiesitluselt varem lahkunud naine (mehe erialane edukus ei mõju Julie enesekuvandile kuidagi hästi) leiab ennast äkitselt kontvõõrana pulmapeol, kus kohtub Eivindiga (Herbert Nordrum) – noorema kutiga, kes on Juliele sarnaselt suhtes, mille kõrghetked tunduvad olevat selja taga, kes töötab samuti teenindavas sektoris ning kes, jumal tänatud, ei soovi lapsi. Kõigepealt venitatakse flirtimise püksikumm viimase piirini – see pole ju ometi petmine, kui kena kutiga koos kelmikalt pissil käia või teineteise kehalõhnu nautida –, kuni kaamli selgroog murdub. Julie jätabki Aksli maha ning maandub Eivindi käte vahel.

Millal kõik nii tõsiseks läks?

Julie paistab pasliku sihtmärgina kõigile etteheidetele, mida Z-generatsiooni pihta loobitakse: otsustamatu, enesekeskne, ennast õigustav, hoolimatu, püsimatu jne. Ta on tundlikult komponeeritud karakter, kelle kaudu saab neile iseloomuomadustele valgust heita. Kuigi vahepeal tahaks isegi Juliet läbi ekraani sokkidega loopida – naine käitub mõlema mehega kohati väga nõmedalt ja kipub oma otsustes olema räigelt enesekeskne –, on võimatu talle mitte kaasa tunda või elada. Julie kaudu lahatakse põlvkonda, keda on sõimatud ka igavesteks lasteks, aga tehakse seda väga empaatiliselt ja inimlikult.

Peategelase külge ankurdatud lugu paneb kandva raskuse Renate Reinsve õlgadele, kes kannab Julie rolli vaimustavalt välja. Kuigi esmapilgul ei tundu tegu olevat näitlejale ülemäära keerulise katsumusega, suudab Reinsve osast viimasegi veretilga välja pigistada. Julie esitatakse meile tegelasena dialoogi ja pilkude, kehahoiaku ja liikumise abil. Elulistes pooltoonides, mitte värvikirgastes lihtsustustes.

Võrdväärselt tugevad, kuigi mitte niivõrd mitmetahulised, on ka Aksel ja Eivind. Kumbki ei mõju nagu etüüd "printsist valgel hobusel", pole standardselt kena ega ebameeldivate vigadeta. Ometi ei teki mul kordagi küsimust, mis Julie meestesse armuma pani. Mitte ainult, kuna peategelane ütleb filmis väga konkreetselt välja, mis teda mõlema mehe juures tõmbas. Eivindi ja Aksli portreed ei jää sügavuses Juliele kuidagi alla. Neiut näeme lihtsalt rohkem.

Kahe mehe taustal esitatakse Julie emotsionaalset ebaküpsusust niivõrd rafineeritult ja peenetundeliselt, et see saab osutada ainult äärmisele küpsusele näitlejas. Kõik Julie viiskümmend võlts­enesekindluse varjundit kantakse filmis välja nii, et ka peidetud ja mitmekihilised tunded on ekraanilt kiirelt ja selgelt loetavad. Samas ei mõju need tunded kordagi võltsilt, ebausutavalt ega – siinkohal mõeldud komplimendina – kinolikult. Kiidusõnad ka operaatorile ja ülitundlikule montaažile.

Draama kaheteistkümnes peatükis

Filmi visuaalne keel peegeldab üldiselt süžees toimuvat vaiksete ja efektiivsete vahenditega. Kuigi visuaal ei tõmba endale liigset tähelepanu – erandina kaks fantastilise maiguga mõneminutilist vahepala –, on näha, et tegu on läbimõeldud mänguga. Suurepäraselt kasutatakse ära nii käsikaamera vuajeristlikku positsiooni kui ka kaadrivärinat.

Kuna filmi keskmes on suhted ning suhete keskmes omakorda suhtlus, jälgisin dialoogi kriitiliselt. Dialoogides peavad tegelased end kehtestama nii, et ma neile päriselt ka kaasa elan, haaratusest härdalt neisse usun. Film sai sellega hakkama ainuüksi näitlejatööde toel. Rollisooritused lennutas aga stratosfääri just julgus valida, mida näidata, ning teha seda enesekindlalt. Teisisõnu on filmil tugev montaaž.

Enam kui tihti lubatakse vaatajal jälgida rääkija asemel tema vestluspartneri ilmet. Ei tehta mõttetuid lõikeid, et olla visuaalselt huvipakkuvam. Ometi suudetakse puhtalt montaaži toel struktureerida lugu ja filmi ajalist loogikat. Efektiivse näitena meenub filmi algusest hetk, kus Julie Aksli raamatu esitlusel mõtlikult kaugusesse vaadates suitsetab. Suitsetamisest ja pilgust lähtuvad õrnad liigutused muudetakse mõtteraamiks, mille vahele lõigatakse umbes 10–15 minutit materjali – Julie peegeldamas tagasi oma minevikku ja suhet Aksliga – kuidagi nii orgaaniliselt ja elegantselt, et kui sellele tähelepanu ei pööraks, ei paneks seda tähelegi. Montaažikunstis vist suuremat komplimenti teha ei saa.

Film on jagatud 12 peatükiks ühes proloogi ja epiloogiga. See lisab filmile meeldivat kirjanduslikku hõngu. Mõned peatükid on lühemad, mõned pikemad, peegeldavad Julie elukogemise etappe. Mõni rõõmsam hetk – värske armastus – tundub kestvat vaid viivu, aga valu ei taha seevastu lõppeda. Väga oskuslikult kasutab film ära ka taustahäält. Julie sisemonoloog ei mõju klišeelikult, vaid rikastab filmikogemust.

Arvestades seda, et peategelane proovib filmis kirjutamist ning on selles edukas, lubab filmi rangelt kirjanduslik struktuur ühes järjepanu esitatava sisemonoloogiga tajuda filmis ka metatasandit, otsekui oleks tegu vanema Julie hoolikalt kureeritud looga, mida ta jutustab meile nüüd taas filmis. Sedalaadi mõttekäike lubab film mõlgutada veelgi, kuid konkreetsust välditakse. "Maailma halvim inimene" usaldab oma vaatajat. Ei nämmuta talle mõtteid läbi ega serveeri kandikul. Tore on näha filmi, mis muutub seda paremaks, mida enam tähelepanu talle pühendatakse, püüdmata peibutavalt tähelepanu.

"Maailma halvim inimene" peegeldab noore inimese teekonda, kes saab armastuseks küpseks ja küpseks läbi armastuse. Ning mis romantiline komöödia see oleks, kui armastus ei võidaks kõik!

1 "Love Actually", Richard Curtis, 2003.
2 Mr Darcy ja Elizabeth Bennet on Jane Austeni romaani "Uhkus ja eelarvamus" tegelased.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: