Ajaloolane: ei ole täpselt teada, mida näidati Eesti esimestel kinoseanssidel
Teisipäeval toimub Tartu Elektriteatris ettekandeõhtu, kus ajaloolane ja arhiivifotode kollektsionäär Andres-Teet Merisalu tutvustab Tartu kinokultuuri ning filmivalikut viimase 125 aasta jooksul. Merisalu sõnul olid esimesed kinolinastused Eestis väga populaarsed.
Tartu Elektriteatris toimuv ettekandeõhtu on pühendatud kinonäitamisele Eestis, millest hiljuti möödus 125 aastat. Merisalu sõnul ajendas üritust korraldama 1896. aastal toimunud esmane liikuvate piltide demonstreerimine Eestis.
Merisalu sõnul külastas esimesi kinoseansse arvukas publik nii Tallinnas kui ka Tartus. "Küllap seal oli saksa kõrgklassi kui ka lihtsat eesti keskklassi ja isegi lihtrahvast," rääkis Merisalu Klassikaraadio "Delta" saates.
Merisalu sõnul ei teata täpselt, mida tol ajal kinodes näidati, kuid eeldab, et tegemist oli vendade Lumiere'i kaadritega. On kirjeldatud, kuidas kinopublik oli vaimustuses ekraanil nähtust. Seda nii rongisõidust kuni merelaineteni välja. Merisalu sõnade kohaselt oli tegemist rändkinoga, mis oli Berliinist teel Peterburi, kuid tegi vahepeatused Tallinnas ja Tartus.
Tartu Elektriteatri kommunikatsioonijuhi Evelina Nõmme sõnul on tegemist olulise tähtpäevaga ning tartlased peaksid päeva meenutama.
Andres-Teet Merisalu rääkis, et kinoajaloo uurimiseks on väga olulisel kohal perioodika, peamiselt ajastu ajalehed ja ajakirjad. Samuti säilinud reklaamlehed, plakatid ning memuaarid. Merisalu sõnul on seni parim Eesti filmiajalugu käsitlev raamat ilmunud Veste Paasi sulest, kuid nentis, et selle ilmumisaeg jääb aastakümnete taha ning filmivaldkonnas on aja jooksul avastatud veel palju uut ja huvitavat.
125-aastase kinokultuuri saab Andres-Teet Merisalu sõnade kohaselt jagada tinglikult kaheks. Esimesed 20 aastat keskendusid kinos juhuslike eluolu kaadrite näitamisele. "Kunstilise filmi näitamisest Eestis saame rääkida vahetult enne esimest maailmasõda." Küll aga tõdes ajaloolane, et eestlastele kuvatud filmivalik oli üsna lihtsakoeline ning hiljem kriitikute poolt esile tõstetud väärtfilmid ei pruukinud Eesti publikuni jõuda.
1920. aastad olid Eesti kinodes rutakad. Näiteks tegutses sel perioodil Tartus kogunisti seitse kino. "Normaalne kinode arv on Tartus olnud viis," mainis Merisalu.
1930. aastatega algas helifilmi ajastu. Samuti jõudsid kinolinadele mitmed Hollywoodi filmid. "Eesti publik oli suurepäraselt tollaste staaride ja nende elukeste ja tegevustega kursis," lisas Andres-Teet Merisalu. Enne teist maailmasõda ilmus Eestis ainult üks sünkroonheliga mängufilm "Päikese lapsed", mille autor oli Theodor Luts.
Teise maailmasõja ajal sõltusid Eestis näidatavad filmid parasjagu võimul olevast valitsusest. "Põhirõhk oli isegi ideoloogilistele ringvaadetele suunatud," rääkis Merisalu.
Teine maailmasõda jättis jälje Eesti kinokultuurile. Väga paljud kultuuriinimesed põgenesid Eestist või hukkusid sõjakoledustes. Nõukogude perioodil suurenes ideoloogiline surve ning kehtiv võim pidas kino propaganda vahendiks.
Armastus kino vastu oli inimestel suur ja nii tegutses Eesti NSV-s mitu kinoklubi. Kinoklubide kaudu jõudsid Eestisse filmid, mis ei olnud ametlikus kinolevis. Lisaks oli tegemist filmidega, mis polnud dubleeritud vene keelde, vaid publik nägi filme selle originaalkeeles.
Segadust Eesti kinoajaloos tekitab riigi taasiseseisvumine, kui nii mitmedki kinod erastati. "Sajad kinoga soetud inimesed jäid tööst ilma," rääkis ajaloolane, kuid lisas, et see valmistas kinomaastikku ette uuteks arenguteks. 1990. aastatel jõudsid Eesti kinolevisse läänelikud filmid.
Tartu Elektriteatri kommunikatsioonijuhi Evelina Nõmme sõnul on nad meeleldi nõus kuulama lisaks loengule inimeste enda lugusid kinodest ja kinos käimisest.
Toimetaja: Lisete Tagen, intervjueeris Liina Vainumetsa
Allikas: "Delta"