DJ Tiine Rott: eesmärk oli nimi tänavatel võimalikult kuulsaks teha

DJ Tiine Rott
DJ Tiine Rott Autor/allikas: Kuvatõmmis Tallinna Linnamuuseumi videost

Viimased kolm-neli aastat majaomanikke, elektrikappe ja mänguväljakuid oma paksu roti kujutisega terroriseerinud DJ Tiine Rott läks ülikooli ja lubab täägimisega sellisel kujul lõpparve teha. Aleksander Tsapov uuris Müürilehes lähemalt, mis põhjustel Tiine Rott üldse tänavakunstnikuks hakkas.

See oli kusagil 2018. aasta jaanuarikuus. Kõnnin Tallinnas mööda ajaloolist Veerenni asumit ja märkan ühe alajaama peale spreivärviga visandatud punnis kõhuga roti kujutist koos tekstiga "DJ Tiine Rott". See ajab mõistagi naerma, nagu lollid nimed ja seosed ikka, teen oma leiust ka sotsiaalmeediasse postituse. Päevad ja kuud tiksuvad edasi ning rotikujutisi sigineb linnas üha juurde – plankudele, postidele, seintele, tunnelitesse jne.

Näib, et DJ Tiine Rott on saanud maha mitme pesakonnaga ja need rotihakatised on nüüd mööda linna laiali jooksnud ning endale avalikku ruumi pesa teinud. Mida rohkem Tiine Rott jõuab kritseldada, seda pahasemaks saavad majaomanikud. Sotsiaalmeedias lubatakse Roti eest pearaha, sõimatakse ja sajatatakse.

2020. aasta jaanuaris jõuab asi nii kaugele, et Eesti Ekspressi ajakirjanikud võtavad vaevaks artiklis "Kes on kogu Tallinna täis sodinud DJ Tiine Rott?" rotikujutiste autor üles leida ja tuvastada. Nime lehes küll ei avaldata, aga toimub avalik korralekutsumine.

Rahulolematuid on mõistagi veel. Samal aastal tunnistab kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ajalehele Pealinn nördinult, et kui ta selle Tiine Roti kätte saaks, siis ta ausalt öeldes annaks talle veidi naha peale, kuna rotikujutis on jõudnud ka vanalinna muinsuskaitsealustele seintele.

Sotsiaalmeedias end nii pieteeditundeliselt ei väljendata. Ühes postituses elab üks pealinlane oma raevu välja õite krõbedalt, kuna Tiine Rott on käinud kui orkaan markeritega üle laste mänguväljakust. Tsiteerin: "Kui ma selle sitakoti kätte saaks, siis ma teeks talle sundkorras abordi, et see tiinus tal enam kunagi kõne alla ei tuleks." Pika tiraadi lõpuks lubatakse Rott ka roostes tööriistadega kastreerida. 

Igatahes astub juba kurikuulsa närilise autor kenal sügispäeval Müürilehe kontorisse, et põgusalt oma tegusid selgitada, ning väidab, et senisel rajal ta endistviisi jätkata ei kavatse ja midagi isiklikku pole mõtet küsida, kuna ta valetaks niikuinii suud-silmad täis.

Tiinekate leitud hobi ja turundustrikk

DJ Tiine Rott oli tegelikult esialgu kahe teismelise sõbra ühine idee, mille kontseptsioon oli lihtne: tehakse mussi ja rotikujutis on turundusinstrument. Praegu ülikoolis loomingulisel erialal tudeeriv täägija sõnab, et eesmärk oli teha nimi tänavatel võimalikult kuulsaks, kuigi mõte sellest, et enamik tallinlasi võiks Tiine Roti nime kunagi ära kodustada, tundus siis veel absurdne.

Tegelikkuses jäi muusika aga oma turunduse varju ja sellega kuigi kaugele ei jõutud, kuigi susisesid juba collab'i-kõnelused Väikese PD ja Marco Tasasega. Lõpuks muutuski see n-ö turunduspool asjaks iseeneses ja Pääskülast alguse saanud rotiinvasioon vallutas terve linna.

Minu vastas istuv kutt ise oma viimase kolme aasta tööd vandalismina ei näe, vaid läheneb sellele ikkagi tänavakunsti kontekstis: "Miks tahavad põlvkonnad põlvkondade järel avalikus ruumis grafitit teha? See on nagu ürgne koopamehelik tunne. Ühest küljest jätad endast maha mingi märgi, mida me kõik ju tahame teha. Teisalt, kui teed kuhugi midagi suuremat, siis on ka rets adrekas, et kas tuleb politsei või keegi, kes annab naha peale. Täägimine tagab instant gratification'i, kohese ja tugeva dopamiinilaksu."

Tänavatel luusimine oli noormehe jaoks aga ka omamoodi vabastus, sest ta ei olnud keskkoolis enda mõtetega kuigi heas kohas ja tänavad pakkusid talle pääsu igapäevast, sest seal ei pidanud ta juurdlema, mis saab koolist või kodust. Kui ta koduukse selja taga kinni lõi, kotis purgid ja taskus markerid, keskendus ta ainult sellele, mis tänavatel sündima hakkab.

Tee grafitini leidis ta Youtube'i kaudu, kus ta nägi sel teemal suvalist videot, mille otsa ta hakkas teisi sarnaseid vaatama. Nii jõudis ta järelduseni, et kurat, see on päris vahva asi. 16-aastasena tal mingeid erilisi siduvaid hobisid ei olnud ja ta mõtles, et "pohhui, võtan selle".

Ta räägib mulle ka loo, kuidas ta sattus pärast tänavakunstist huvituma hakkamist koos emaga ühele Eesti saarele suvitama ning kohtus seal Edward von Lõngusega. Tal oli kaasas aerosoolipurk, millele ta küsis Lõnguse autogrammi. Paar aastat hiljem kohtus ta Lõngusega ühel näitusel juhuslikult uuesti. Kui ta küsis, kas Lõngus tunneb ta ära, ja sai jaatava vastuse, sõnas ta: "Minust sai pärast meie kohtumist Tiine Rott." Lõngus sõnas selle peale: "Seda ma arvasin."

Adjöö, rott!

Nagu igal asjal on algus, on sellel ka lõpp. Üheks lõpu alguseks võib pidada juba eespool mainitud meedia tähelepanu ning kasvanud hirmu politsei ja trahvide ees. Pisut aega pärast Ekspressi artikli ilmumist helistas meie kangelase emale politsei, kes soovis vestelda. Vastu ajada ei olnud mõtet, sest politseinike kodutöö oli korralikult tehtud. Neile laekunud avalduste põhjal algatati uurimine. Tiine Rott ütleb, et tegelikkuses võid olla Tallinna kõige aktiivsem "kirjutaja", aga kui keegi pole avaldust esitanud, on korrakaitsel tegelikult poogen. Avaldus käib ju ka ikkagi konkreetse objekti kohta. Kui tuleb avaldus, siis ta läheb kohale ja ütleb, kas tääg on tema tehtud või mitte. Kui ta võtab selle omaks, siis tuleb jõuda omanikuga kokkuleppele, kuidas kahju korvata/parandada. Kõik rotitäägid ei pärine aga sugugi tema sulest, kohtab ka kopeerijaid ja fännitääge, nii Tallinnas kui ka mujal. Ekspressi ajakirjanikele on tal aga kibedaid sõnu. Nende intervjuu olevat sarnanenud pigem ülekuulamisega: ajakirjanikud tulid kooli ja õppealajuhataja kutsus ta keset tundi välja. Ühelt poolt vanemaks saamine ja teisalt hirm trahvide ees on ka põhjused, miks minu vastas istuv isik on lõpetanud praeguseks oma kunstniku- või kuritöö Tallinna seintel. 

Tiine Rott tunnistab, et eks teda valdab ka väike kahjutunne, kui ta mõtleb kõigile enda tehtud kujutistele, mille päike vaikselt olematuks pleegitab, omanik üle värvib või mõni teine tänavakunstnik üle joonistab.

Ometigi on ta proovinud lõigata tekkinud kuulsusest ka teatud mikroprofiiti näiteks merch'i kaudu. Mingit e-poodi tal ei ole, küll aga on huvitatud inimesel võimalik tulla oma valge T-särgi või muu rõivaesemega ja kümne kulli eest saab ta oma seljale matsaka roti. "Autogramm maksab kümps," ütleb ta ise. 

Kui eespool sai juba mainitud enesest märgi mahajätmise soovi, siis Tiine Rott tunnistab, et eks teda valdab ka väike kahjutunne, kui ta mõtleb kõigile enda tehtud kujutistele, mille päike vaikselt olematuks pleegitab, omanik üle värvib või mõni teine tänavakunstnik üle joonistab. Tahad sa seda või mitte, aga kõigega tekib väikestviisi sentimentaalne side: "Kõnnid linnas ja endal on juba mõni töö meelest läinud – siis see on nagu väike memento, mälestuskild, mille kaudu saab omamoodi minevikku meenutada." Niikuinii tulevad uued tegijad, kellele vanemad võib-olla räägivad, et kunagi möllas linnas üks DJ Tiine Rott. Ta ise sai näiteks alles mõni kuu tagasi teada kohaliku tänavakunsti pioneerist Ülo Kiplest. 

Seda, kas Jüri Kuuskemaa saab nüüd rahulikult magada ja kas kogu jutt lõpetamisest oli bluff või tuli see südamest, näitavad meile peagi tänavad.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: