Tegu on debüüdile omaselt sügavalt läbitunnetatud teosega, mis samas toob esile autori selge ja isikupärase käekirja. Omamoodi sobib see väga hästi kokku ka PÖFF-i olemusega terviklikumalt - tegu on kvaliteetse aga meie jaoks eksootilise filmiga, mida ilmselt eales peale festivali lõppu Eestis näha ei saa, aga mille kogemine festivaliaegses melus võib meelde jääda veel pikaks ajaks.

See rahuliku tempoga kaunis film räägib suurlinna maja katusel taimi hooldavast isehakanud harrastusbotaanikust, keda kehastab suurepäraselt väga napi dialoogiga härra Maniku rollis Chandan Sen. Ta on ekstsentrilise muheda peategelasena ääretult meeldiv tüpaaž, kes saab ilmselgelt paremini hakkama suhtluses taimede kui inimestega.

Manik hooldab oma voodihaiget isa ning käib veidikest raha teenimas koduõpetajana. Talle tekib aga ootamatu sõber päikesest kuumaks köetud India maapinna kohale. Tuleb välja, et väga instagrammitava kujundusega katusepealne on kui botaaniline kosmodroom. Tulnukate asemel tõmbab see aga ligi uudishimuliku pilvekese, kes Manikut hellalt jälitama hakkab. Pilv pakub talle vajadusel nii natuke varju või kasvab suisa taimi kastvaks vihmavalinguks (ei tasu unustada, et India ilmateadetes on vihm positiivne rõõmusõnum antipoodsena meie metereoloogide päikeseuudistele).

Nende suhe on õrn nagu inimene ja pilv isegi. Ega nad ju hästi kokku ei saa, sest pilv ei kõnele sõnu ja inimene ei saa kuidagi taevasse lennata. Nii näitab režissöör meile absurdkoomilist suhet pigem ikka inimese perspektiivist. Mis on hea, sest annab vaatajale lihtsama samastusvõime, sest kes meist ei oleks aeg-ajalt tundnud teatud sobimatust, pere-, linna-, ühiskonna jms suhetesse ning samas soovi olla kerge kui pilv ning hoopis lennata vabana taevas.

Oluline on märkida, et filmi tegevus toimub bengali kultuurilises pealinnas, umbes 15 miljonilise elanikuga Kolkatas. Sealkandis reisinud ja kohalikel külas käinud inimesed võivad ära tunda palju koduseid sümboldetaile nagu näiteks Maniku isa toa seinal rippuv suure India reformaatori Swami Vivekananda portree, jumalanna Kali kujud, pildid ja kultus, millest on vaimustuses Maniku ainuke tänavaärikast sõber, kes olmelises elus kobavat Manikut veidikenegi aidata püüab.

Tänavatel sõidavad vanad Hindustan Ambassador taksod ning inimese veetavad rikshad, mis teistes India paikades juba ära keelatud ja jäänud Kolkatas alles ühe kaduva maailma nähtusena. Poeetiliselt räämas ja ääretult fotogeeniline linn on selles filmis täieõiguslikult kohal ja lõhnade, maitsete ning häälteni tajutav.

"Inimene ja pilv" tuleb meile keeleruumist, mida kõneleb üle 250 miljoni inimese. Bengali kultuurist on sündinud suur hulk maailma kultuuripärandi tippu kuuluvaid autoreid Rabindranath Tagorest India kino kuulsaima nime Satyajit Ray'ni, kelle isa Sukumar Ray luulet suurmeest austava kummardusena ka siin filmis kuuleb.

Filmi režissöör Abhinandan Banerjee astub kenasti teistegi nn India paralleelkino liikumise alusepanijate nagu Ritwik Ghatak, Bimal Roy või Mrinal Sen'i jalajälgedesse, aga lisab bengali kergelt kurvameelsele lüürilisusele veel toreda annuse fantaasiarikast huumorit.

Abhinandan Banerjee on teinud ühe väga ilusa ajatult õhulise linateose, millest kõnelemise puhul ei olegi tarvis kasutada eesliidet "debüüt" kaitsva kilbina, vaid pigem toreda teadmisena, et sellelt autorilt ootaks juba järgmisi kunstiteoseid