Arvustus. Warmerdami "Nr 10" on tore värskendus kunstfilmide keskel

"Nr 10" Autor/allikas: PÖFF

Hollandi režissöör Alex van Warmerdam tõestab, et kvaliteetne absurdifilm on eelkõige kvaliteetne film, kirjutab Kaarel Kuurmaa.

Midagi pole teha - olgu PÖFF-i põhivõistlusprogrammi terviklik tase milline tahes, ühe näitajana jälgitakse hoolega ka autorite nimesid, keda kavasse õnnestub saada. Tänavuses peavõistluses on kuulsaimaks nimeks ungarlase György Pálfi kõrval kohe seitsmekümneseks saav Hollandi režissöör Alex van Warmerdam. Eesti vaatajale võiks ta tuttav olla näiteks "Borgmani" nimelise filmiga, milles müstiline pikajuukseline kõhetu habemik kõrgklassi luksusmaja elu täielikult pea peale pöörab.

Etteruttavalt võib öelda, et vaikiva tegelasena on ta kohal ka siin filmis. Warmerdam on korraga nii huumoriküllane kui ka kuiv autor, kes selles mõttes sarnane Rootsi legendile Roy Anderssonile. Ka tema on leidnud oma toimiva stiili ja sellest üldjoontes ka filmist filmi kinni peab. Warmerdam on Anderssoniga võrreldes veel taandatuma pildikeelega ning tema pakutud visuaalne maailm on erinevalt Roy Anderssoni aeg-ajalt baroksusesse tõusvatest piltidest üsna steriilne, sile ja tühjade pindadega. Neid ühendab aga misanstseenides toimuv inimeste vahelise kommunikatsiooni kohmakus, millele mõlemad autorid veel mõnuga kunstilist vinti juurde keeravad. Sarnase kunstilise lahendusega toimib ka Warmerdami käesolev film "Nr 10", milles teevad rollid paljudest tema eelnevatest filmidest tuntud hollandi näitlejad.

Warmerdami teatritaust saab eriti nauditavalt avalduda filmi esimeses pooles, mis näitab ühes black-boxis etendust ettevalmistava teatritrupi proove ning seal hargnevaid segaseid inimsuhteid, mis on küll palju selgemad valmiva teatritüki enda mõttest ja mõttekusest. Sellist modernse teatri ja iseenda üle itsitavat küpset autoripilku on kuidagi väga kerge vaadata.

Filmi teine pool viib ühe filmi esimeses pooles tuttavaks saanud näitleja aga sõna otseses mõttes ulmefilmiklišeedesse ning kosmosesse. Sest Warmerdamile omaselt tegutseb siin teatritrupi kõrval mingi salapärane ja määratlemata seltskond, kes tahab näitleja viia kuhugi Lunabori nimelisele planeedile. Filmi teises pooles võimendub temaatiliselt Warmerdami religioonikriitika auahnelt misjoneeriva ja ainelises rikkuses elava Lääne-Euroopa kirikumeeste suunal, mis saab meeldejäävalt naljaka plahvatuse filmi päris viimases lõpustseenis. Miks ja kuidas selleni stsenaristiliselt jõutakse jäägu juba igaühe enda kogeda.

Aga mis on pealkirjas viidatud number kümme? Ausalt öeldes ei tulnud see mul filmi esimest korda vaadates kordagi meelde ning alles pärast lugesin, et tegu on režissööri kümnenda täispika filmiga. Kui see on ainus seletus, siis miks mitte ja kui ta midagi rohkemat tähendab, siis samuti miks mitte. Igal juhul on tore vaadata vaba käega töötavat autorit, kellel on täiesti ükskõik, mida avalikkus tema filmist arvata võib.

Warmerdam tõestab, et kvaliteetne absurdifilm on eelkõige kvaliteetne film ja see on tore värskendus väga tõsiselt oma suurt sõnumit vaatajaile öelda tahtvate ambitsioonikate kunstfilmide keskel.

Toimetaja: Karoliina Tammel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: