Arvustus. Vaimudega on ka laval ohtlik mängida

"Hingede tund" Kellerteatris. Autor/allikas: ERR

Kellerteatri uuslavastus "Hingede tund"

Autor Indrek Hargla

Lavastaja Vahur Keller

Kunstnik Britt Urbla Keller

Osades Kaisa Selde, Liis Haab, Hans Kristian Õis

Esietendus 28. novembril 2021

Noor Kellerteater on keerulistel aegadel tavapärase teatriruumi kõrvale pannud püsti digisaali, mis võimaldab piirangutest hoolimata teatrist osa saada ka neil, kel pole võimalik päris saali kohale tulla. Nii saab teater täistuuridel edasi toimetada ning tuua välja uusi lavastusi, mida publik kogeb nii saalis kui ekraani vahendusel. Sellisel hübriidsel viisil esietendus 28. novembril Indrek Hargla kirjutatud ning teatri juhtfiguuri Vahur Kelleri lavastatud "Hingede tund", mis toob lavale kokku kolm sõpra, kes kohtuvad kõledas maamajas.

Võib üpris kindel olla, et päris mitmed inimesed on mõelnud vaimude ning teistpoolsusega suhtlemise peale. Ehk on nii mõnigi proovinud ka hingi välja kutsuda. Võimalik, et selleks on kasutatud näiteks ouija-lauda, millele on märgitud tähed ning abistavad sõnad. Ringleb uskumusi, et selle laua abil saavad elavad vaimudega suhelda. Iseasi, kas seda kõike tõeks või silmamoonduseks pidada, kuid ouija-lauaga mängivad ka lavastuse kolm tegelast, kes püüavad mõista, mis juhtus nende surnud sõbratariga. Kogu lavastus pöörleb selle mõistatuse ümber. Tegelased kasutavad ouija-lauda, millega kaasneb palju ragistamist ja kolistamist, saabub ootamatuid külalisi ning mitte nii mugavaid teadmisi sõprade isiklikest eludest.

Hargla kirjutatud süžee on küll põnev, kuid kohati liiga etteaimatav. Lugu kulgeks pisut usutavamalt, kui sisse oleks põimitud rohkem ootamatusi, mille abil vaataja saaks tunda tõelist õudu ning usuks, et laval toimuvad trikid võiksid päriselt võimalikud olla. Samas on lavastus oma lihtsuses suhteliselt hästi toimima saadud, kuid kripeldama jääb tegevuse sisse poogitud huumor, mis hakkab hoopis terviku tähenduse mõju ja ideed devalveerima. Põnevustüki puhul võiks toimida reegel – mida vähem seda parem. Lavastus ongi heas mõttes lihtne ja selge, kuid oleks ihanud veelgi rohkem kontsentreeritust peateemale, et vaatajas tekiks loo arenedes pinge ja põnevus.

Hirmu ja õuduse edasikandmine lavalt publikusse on aga loomulikult meeskonnatöö, kus lisaks autorile ja lavastajale mängivad väga olulist rolli näitlejatöö meisterlikkus, lavakujundus, valgus- ja helilahendused. Lavale on sisse seatud vana maamaja üks tuba, kus kogu tegevus toimub. Valgus- ja heliefektid võimendavad selle mahajäetust ja üksindust, mis toetavad kujundust ja kannavad sisu edasi. Näitlejate töös mõjub aga väsitavalt kohati üleliigne karjumine – saal on väike ning antud loo puhul tekitaks kõhedust pigem vaikus. Valju häält tehakse pea iga emotsiooni juurde. Näitlejatöö on piiripealne – osati kaasahaarav, mõneti liialt teatraalne. Eriti noil hetkeil, mil vaimud kuskilt ilmuma peaksid. Kummitused ja teistpoolsus laval on riskantne süžee, mille õnnestunud vahendamiseks tuleb olla väga täpne. Seetõttu on vaimud laval ohtlik valik. Suures plaanis paistab siiski, et näitlejate rollilahendused sobivad lavastusse.

Olles kohaliku teatrimaastiku esimene põnevus- ja õudusteater, on innustav, et Kellerteater on suutnud käima panna toimivad veebiülekanded. Põnevuslavastusi on Eesti teatrites küllaltki vähe, kuigi sellised teemad suudaksid kutsuda teatrisse publikut, kes ehk muid žanre vaatama ei kipu. Endal puudub küll Kellerteatri veebietenduse vaatamise kogemus, aga võib ette kujutada, et osa lavastusi võivad oma sisult just koduseinte vahel vaadates isegi kõhedamad tunduda kui publiku hulgas kohapeal.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: