Paolo Sorrentino "Jumala käsi" on üks neist kinofilmidest, mis ilmselt siinsetesse kinoteatritesse kunagi ei jõua, nii nagu on juhtunud ka teiste Netflixi suurfilmidega, nagu Bong Joon-ho "Okja" (2017), Alfonso Cuaróni "Roma" (2018) või Safdie-vendade "Uncut Gems" (2019). Netflixile on "Jumala käsi" järjekordne katse tungida läbi suurte filmifestivalide ja Ameerika filmiakadeemia inertsest kaitsekilbist. Senine strateegia on olnud edukas, kuna Netflix soostus filmi linastama enne voogedastuslevi Veneetsia filmifestivalil, teenides Hõbelõvi ja auhinna parima meespeaosa eest (Filippo Scotti) ning Itaalia nominatsiooni parima rahvusvahelise filmi tiitlile Oscarite jagamisel.

Nii võistlebki Sorrentino "Jumala käsi" praegu edasipääsemise nimel näiteks Juho Kuosmaneni filmiga "Kupee nr 6". Tugevaid konkurente on teisigi, kuid asi pole mitte auhinnasajus, vaid selles, et selliseid filme ei saa Eestis näha suurelt linalt, kust neid peaks vaatama. Kodukino tingimused vähendavad filmi mõju vähemalt poole võrra – vaataja fantaasia ei suuda asendada kinolina füüsilisi mõõtmeid, ega koduseadme helitugevus kompenseerida kinosaali helisüsteemi mastaapsust, rääkimata korduvatest argikatkestustest filmi vaatamisel, mis ühtlasena kujundatud voogu lihtsalt rikuvad. Seepärast tundubki nagu oleks Sorrentino autobiograafilises "Jumala käes" isegi vähem grandioossust kui ta eelmistes filmides. Võib ainult kujutleda, kuidas rabab avastseeni panoraamlik võte Napolist kinolinal – see on justkui jumalik embus, millesse Sorrentino haarab oma sünnilinna koos mälestuste, unelmate ja inimestega.

"Jumala käsi" moodustab mõttelise paari Roomale keskendunud "Grande Bellezzaga", mille keskmes edukas teatrikriitik ja belletrist, kes elab oma maine kõrghetki. "Jumala käes" teeb noor Fabio otsustava valiku oma tuleviku suhtes ja asub alles teele Rooma, kõigi võimaluste linna. Võrreldes Sorrentino varasemate filmidega on "Jumala käsi" psühholoogiliselt teravama asetusega, Sorrentino justkui analüüsiks oma noore mina käitumist ja neid seiku, mis on teda kujundanud. Intervjuudes ja ka Netflixis vaadata olevas lühifilmis möönab ta, et kõike filmis kujutatut ei saa võtta tõe pähe. Loojana on tal vabadus heas mõttes valetada ja varastada – ta varastab reaalsest elust prototüüpe, süžeejuppe, motiive ja valetab, luues neist uue, oma reaalsuse.

See polegi oluline kuivõrd on selles uues reaalsuses tõde tavapärases mõistes või kuivõrd on seal antud juhul autori päris elu, vaid oluline on see, mida vaataja sellest saab. Ning selles on Sorrentino helde, mitte niimoodi nagu ta suur eeskuju Federico Fellini, vaid omamoodi, veidi tagasihoidlikumal, kuid järjekindlamal kombel. Kui Fellini looming keskendus suuresti unenägudele, visioonidele, ja nende sekkumisele reaalsusse, siis Sorrentinol on keskmes unelmad ja unistused, ning ka siin põimub ettekujutus n-ö päris eluga. "Jumala käsi" algab ja lõpeb ilmutusega, mis aitab inimesel saavutada oma ihaldatud eesmärki, see on jumalik sekkumine argipäeva, eesmärgiga abistada neid, kel on lootust ja tahet midagi muuta.

Fabio pettub reaalsuses ning see on ka põhjus, miks ta otsustab hakata filmirežissööriks. Kino, mis lubab kõike, on reaalsuse laiendus irreaalsusse, taevalikkusse kõigi oma ekstravagantsustega, iluduste ja koletistega. Inimene võib end siin tunda jumalikuna, luues maailma iseenda näo järgi. Nii on ambivalentse pealkirjaga "Jumala käsi" ka kontemplatsioon filmikunsti võimaluste üle. Jumaliku ja argise kokkupuutepunkti märgib filmis ka jalgpallilegend Diego Maradona, kelle Napoli pank linna jalgpallimeeskonnale üle ostis ja kes oma uue koondise esimeses mängus käega värava tegi, andes kunstiajaloost tuntud mõistele "jumala käsi" uue tähenduse.

Maradona on Fabiole unelmate kehastus, kõva järjekindla tööga endale tuleviku kujundanud mees. Samas on ta suurus, kellest on võimalik väljas kasvada, keda võib ja isegi peab hülgama, endast ära tõukama, kui vajalik impulss edasiseks on saadud. "Mis on sinu lugu?", küsib Fabiolt tema imetletud filmirežissöör, pannes nooruki hetkeks kohmetusse olukorda. Filmi murdepunkt ongi hetk, kui Fabio suudab sõnastada oma loo, mõista oma kirge, mis teda edasi tegutsema paneb. "Jumala käsi" ongi lugu isiklikust valikust ja julgusest järgida oma kutsumust. Ühtaegu on see ka kirglik armastusavaldus elule, oma lähedastele ja noorusele, ajale, mis ei tule tagasi, kuid mida me endaga alati kaasas kanname.