Mõnikord potsatavad kriitikute lugemislauale eri põhjustel ka teosed, mis muidu ehk nende huviorbiiti ei jõuaks, ja mõnikord isegi säärased teosed, mis harilikult uudistekünnist üldse ei ületakski. Põlvamaalt pärit Kristina Ruderi "Mitte üksnes sõnad" on kahtlemata üks sääraseid, mis stiilipuhta žanrikirjanduse näitena peaks leidma koha pigem naistekate austajate öökappidel kui laiema lugejaskonna käes või erialainimeste analüüside materjalina, ent on ometi saanud mõningase retseptsiooni osaliseks. Kuigi autor ei ole kirjandusväljal päris tundmatu, on ta oma senise tuntuse saavutanud peamiselt produktiivse lastekirjanikuna ning tema täiskasvanutele kirjutatud teosed pole ülemäära tähelepanu pälvinud.

Arvustaja Merje Kask on oma Postimehes ilmunud arvustuses "Mitte üksnes sõnade" kohta sedastanud, et "romaani sündmustik areneb hoogsalt" ja et raamat teeb (viitega Wolfgang Iserile) "seda, mida kirjandus peaks lugejaga tegema", võimaldades lugejas tekitatud ootustele nii rahuldust kui luhtumist, mis tegevatki loo dünaamiliseks.¹ Paraku on need ka teose ainsad märkimisväärsed voorused ning sedagi päris mitmete mööndustega, mis paiguti voorusi suisa tühistamagi kipuvad.

Alustuseks tuleb muidugi nentida, et isegi kui romaan sai alguse noorteromaanina (seda väidab muidugi eelpool mainitud arvustuse autor), jääb väga-väga segaseks, kuidas on omavahel sügavamalt seotud minajutustaja Frederike koolipõlve-lood ja tema hilisem elu kodukohast lahkumise järel. Isegi hilisem taaskohtumine kooliaegse armastatud Aimariga (kellest vahepealsete ülikooliaastate jooksul just palju juttu pole tehtud) ning pikka aega hellitatud lootuste ja sümpaatiate purunemine mõjub pigem banaalselt.

Hüüatused "Sa oled päris segane naine. Nüüd, mil olen sinu jaoks olemas ja sinusse armunud, lükkad mu lihtsalt eemale." (lk 193) ja "Aimar, ei. Ma ei armasta sind, ma olen ammu lõpetanud sinu armastamise, ma üksnes ei teadnud seda." (samas) kuuluvad pigem odavasse Ladina-Ameerika telenovelasse kui kirjandusteosesse, mis pretendeerib olema enamat kui nondesamade seebikate kirjalik versioon. Kaasa ei aita seegi, et vahetult pärast tsiteeritud kahekõnet asuvad Frederike ja Aimar arutama tõika, et koolivend Raigost on saanud kohalik bussijuht ning seda, et klassivennal Veikol on silmarõõm, kellest enamat siiski ei tea.

Ent enne seda on Frederike loomulikult elanud läbi sündmusi, mis on võrreldavad ehk "Grey anatoomia" peategelase eluga. Ülevõllidramaatikat saab kenasti jälgida, kui võtta ette kasvõi sündmustekaar, mis algab peiukandidaat Richardiga kohtumisest, võtab üles (mõnevõrra) ootamatud tuurid, kui Frederike oma pulmast põgeneb – dramaatilise efekti lisamiseks punkarist mootorratturi abiga – ning kulmineerub üsna varsti pärast kirjeldatud põgenemist aset leidva autoõnnetusega, milles hukkub tema parim sõbranna Annika. Ja nagu sellest veel vähe oleks, saab Frederike haiglas teadvusele tulles ootamatult teada, et ootab Richardi last. 

Üksikemapõlv, taaskohtumine punkariga (kelle nimi on Kristjan) ning sellele järgnev romanss, mis lõppkokkuvõttes tõelise häppiendini ("Ma ei too sulle kunagi kuud ega tähti kätte, kuid ma armastan sind lihtsalt ja päriselt.", lk 198) viib, on vaid osa seebikalike klišeede tulvast, mille alla kriitilisem lugeja mattub. Episoodid sõbranna petvast abikaasast, romantilisest tantsust (muidugi sellesama punkariga) McDonald'sis või pingelistest kokkupõrgetest lapse (tegelikult apaatse) isaga ainult kinnitavad, et kuigi romantikafilmide stsenaristina võiks autoril olla mõningast lööki, ei saa sama öelda romaanikirjaniku ameti kohta.

Lisaks labasevõitu ja tarbetult draamarohkele süžeele kummitab teost ka kasinavõitu jutustuslaad. Lisaks auklikule narratiivile, mis pole küll otseselt vigane, ent jätab ehk liialt palju otsi lahtiseks või selgitamata (kuivõrd oli Frederike ülikooliaegne tegevus, sh Richardi hülgamine seotud Aimariga? millised sündmused viisid otseselt teisteni?), tuleb mainida ka sageli ehk lihtsate elutõdede kordamist või liiglakoonilist väljenduslaadi, mis jätab mulje justkui jääks mõte pooleli või päriselt välja arendamata.

Nõnda saab lugeda, et "Ülikooli lõpuni oli jäänud vaid üks aasta, kuid enne kooli täielikku lõpetamist tuli läbida erialane praktika, mis pidi kinnistama saadud teoreetilised teadmised. Tuli tegutseda, eluga edasi minna ja kasutada haridust tööturul.". (lk 74) Kõlab pigem nagu lause teise kursuse tudengitele jagatavast (hüpoteetilisest) infobrošüürist kui midagi, mida keegi oma elust rääkides ütleks. Samuti nt "Rinnapiima jagus ja Taimi õpetussõnad aitasid mind emaks olemisel väga palju." (lk 122), mis on ühtlasi peatüki lõpulause.

Ka keelelisi lapsusi või ebakõlasid ei saa kahe silma vahele jätta. Nõnda ongi teksti sisse jäänud nt keeleliselt mõnevõrra logisevad fraasid nagu "pistsin endale jaki peale" (lk 90), "tekkisid liblikad kõhuõõnsusse" (lk 11), "tegelikult sisaldas luule julgust õnnele" (lk 18), "grillisime kuppelgrilli abiga" (lk 59) või "ta oli iseenda ja vaiba korralikult märjaks ajanud" (põrandal mängiva lapse kohta, lk 155). Ehkki tekstil on küll olnud toimetaja, pole vähemasti raamatukaante vahelt võimalik leida keeletoimetaja või korrektuurilugeja nime. Kahtlemata oleks keeletoimetaja kaasamine aidanud sääraseid ebakõlasid veidi klaarida.

Ehkki teose põhinarratiiv on iseenesest sidus (loogikavigu selles ei leidu), ei paku "Mitte üksnes sõnad" oma lobedast loetavusest hoolimata erilist lugemiselamust, sest ülepingutatult dramaatiised süžeehüpped ning logisev ning liigsete õhuvahedega tekst haaravad lugeja tähelepanu enam kui selle kõige tausta tiksuv lihtne lugu ühe noore naisterahva elusündmustest ja kulgemisest.

Miskit ulmelist selles kõiges ju pole, midagi ilmvõimatut autor kirjeldanud pole, ent viis, kuidas see kõik kokku on kirjutatud (õigupoolest pressitud), on omane ennekõike (antagu andeks säärane väljendus!) odavale ajaviitekirjandusele.

Tõsi, siinkirjutaja pole tõenäoliselt ka sääraste teoste sihtrühm, ent võib oletada, et ka armastusromaanide austajaile pakub "Mitte üksnes sõnad" ilmselt pigem lihtsalt õhtupooliku jagu ajatäidet kui mingi erilise lugemiselamuse.

¹ Merje Kask. See on seesama elu. Postimees 03.12.2021.