Kogumiku pealkirjaks valitud tsitaat on pärit Gillian Duce'i raamatust "The Winning Game. Magic and Mayhem", ka kõik sisu pildid ja jutud on inspireeritud rahvatarkusest või kuulsate inimeste mõtteteradest.

Raamatusse on valitud 21 populaarse Lucky Laika vanasõnasarja postkaarti. Olivia Lipartia piltide juurde on ivaga lood kirjutanud Kadri Hinrikus, kujunduse eest on hea seisnud Endla Toots.

Samade autorite koostöös on varem ilmunud "Sõna vägi on suurem kui sõjavägi". Ka selle raamatu avaldas Koolibri.

Katkendid:

Alati on keegi võitja, isegi ahvide iludusvõistlusel (Aafrika)

Täna ei olnud tõesti just kõige kergem päev.

Laulmistundi ma ei jõudnud, sest hommikul kooli minnes jalutas mulle vastu Valter oma koeraga. Tal on jube lahe labrador, kellele on jube lahe pulka visata. Meid huvitas, kas ta toob pulga välja ka naaberõue tiigist, kui talle jalgvärav lahti teha. Tõsi küll, ainult et naabrite rotveilerile ei meeldinud see sugugi ja me pidime kiirelt jalga laskma.

Ma jõudsin kooli just mata tunni alguseks ja kohe kihutas Saskia õpetajale kaebama, et ma olin tema vihiku aknast välja visanud. Tegelikult ma ei visanud. Ma viskasin Saskia vihiku ainult üle tema pea Tambetile, aga Tambet ei püüdnud seda kinni ja aken Tambeti selja taga oli lahti, sest õpetajad käsivad klasse tuulutada. Tambeti peale ei saa kunagi loota.

Loodusõpetus mulle täitsa meeldib, nagu meeldib ka akvaarium, mis loodusõpetuse klassis seisab. Seisis. Ma näitasin Pärdile, mismoodi näeb tennises välja õige tagantkäelöök. Ta ise küsis. Mul ei õnnestunud löök just kõige paremini, mistõttu lendas pall vastu akvaariumit. Aga teate, need on klaasist.

Joonistamistunnis läks mul sinise värvi purk laual ümber. Tõesti ei tea, kuidas see juhtus, sest ma püüdsin samal ajal pinginaabri joonistusele hoopis natuke punast lisada. Ta puikles vastu, aga ma olen kindel, et punane päike oleks efektsem kui kollane.

Rohkem tunde sel päeval ei olnud, aga klassijuhataja tuli garderoobis minu juurde ja ütles, et ma olen tema murelaste hulgas number 1.

Mulle meeldib meie klassijuhataja väga.

Õhtul kodus ütlesin isale, et olen klassi esimene.

"Tubli poiss!" kiitis paps ja vaatas telekast korvpalli edasi.

*****

Nägu on mask, vaata selle taha (Ameerika)

Suure kuningriigi võimsas kuningalossis käib iga päev varavalgest hilisõhtuni tihe sebimine. Õukonna kõik 333 liiget ruttavad toimikute, aruannete, seletus- ja kiituskirjadega mööda treppe ja koridore. Nad kummardavad ja patsutavad, poevad, kuhu vaja, lakuvad taldu või tallavad tuult täpselt nii, nagu olukord nõuab. Hetkekski ei kao nägudelt ei naeratused ega higipiisad.

Ühel hommikul on lossi seinad kleebitud täis plakateid, kust võib lugeda: "Pühapäeval suur maskiball! Kõik on lahkesti palutud. See on valitseja kingitus truudele alamatele. Maskid jagab välja nõunik kabinetis 101."

Uhketes pidurõivastes truud alamad moodustavad nõuniku ukse taha pika järjekorra juba pühapäeva hommikul. Nõunik kutsub oma alamaid tuppa ükshaaval. Ta vestleb nendega, uurib nende käekäigu, maailmavaate, silmaringi ja elujärje kohta ning püüab välja selgitada, milline mask kedagi kõige paremini iseloomustaks. Maske on tal terve virn.

Kuigi nõunikuga on vestlemas käinud juba 50 alamat, on maskide virn täpselt sama kõrge kui alguses. Virn ei kahane ka pärast sajandat ega saja viiekümnendat inimest. Kui kabinetist lahkub 278. alam, tunneb nõunik küll suurt väsimust, ent maskikuhi on endine. Ükski alam ei luba omaenda maskil silmapilgukski langeda.

Viimasena siseneb nõuniku kabinetti kuningas ise ja temalegi ei oska nõunik midagi pakkuda. Kuningal püsib raudkindlana ees särav ja sädelev kõige õilsama valitseja mask.

Nüüd küsid sa kindlasti, kas siis maskiball toimus või mitte. Toimus ikka. Ja kestab siiamaani. Ainult nõunikku pole keegi enam näinud.

*****

Pimedus ei hammusta, ainult nuusutab pisut (Soome)

Ema on ikka väsimatu.

"Rasmus, viimane aeg on magama minna! Kell on ammu kümme läbi!" ütleb ta juba mitmendat korda, mis tähendab, et kell peab juba väga palju kümme läbi olema. Aga mulle ei meeldi see magama minemise jutt.

Varem oli nii, et kui jäime perega onu Juhani poole ööseks, magasin alati ema-isaga ühes toas. See oli tore. Aga nüüd, kus mul on õde, me sinna enam kõik ei mahu ja mulle tehakse voodi ülemise korruse väikesesse kambrisse, kus kunagi oli pööning ja kus kummitab. Seda ütleb onupoeg Kristjan.

Onu ütleb muidugi, et kummitused on tühi lori ja Kristjan vaadaku parem, kuidas ta oma füüsika kahe saab ära parandatud. Kristjan näitab siis mulle, kuidas ta hästi osavalt kahe üle maalib ja kolmeks parandab. See saab täitsa kolmeks küll, ent magama minemisest ma ei pääse.

Kui vanemad on mulle head ööd soovinud ja ma pimedasse tuppa üksi jään, vean teki üle pea, pigistan silmad tugevasti kinni ja jään kummitusi ootama. Aga see on nii hirmus, et ajan end padja najale istuma ja otsustan, et hoian silmad pärani lahti senikaua, kuni valgeks läheb. Igaks juhuks võtan oma kingad ka voodissekaasa – et kui kummitus tuleb, siis ma viskan teda kingadega. Ja põgenen pärast seda.

Tasapisi hakkavad silmad pimedusega harjuma. Ma näen ähmaselt akent ja isegi lillepotti aknalaual, sest õuelatern saadab oma valgust ka tuppa. Näen madalat kummutit ja raamaturiiulit. Kõik paistab väga harilik ja ohutu. Kõige kummituslikum tundub suur tugitool ukse kõrval, aga ma saan aru, et ta on ikkagi tool mitte tont. Korraga kuulen vaikset krabinat. Surun sõrmed tugevasti kingade ümber ja hoian hinge kinni. Valmistun viskeks. Kuid kedagi ei tule, krabistab ainult vihm. Laterna kollakas valgus on mahe.

Ärkan selle peale, et päike paistab näkku ja palav on. Avastan imestusega oma voodist kingad. Kui mulle meenub eelmine õhtu, kiirustan Kristjanit otsima. Kavatsen talle öelda, et ta on täitsa lollakas.