"Kõigepealt olid vanasõnad, mis on kõige vanemad ja pärinevad maailma erinevatest paikadest. Nendele vanasõnadele, mis iseenesest on kontsentreeritud elutarkus, on pildid joonistanud kunstnik Olivia Lipartia ja alles seejärel jõudis järg minuni ehk mina hakkasin nendele vanasõnadele, piltidele juurde kirjutama lühikesi lugusid," selgitas Hinrikus "Aktuaalsele kaamerale".

Kogu raamatu idee pärineb Hinrikuse sõnul Lipartialt, kes on joonistanud pilte paljudele vanasõnadele. "Ta ongi öelnud, et teda huvitab sõnale kuju ja vormi otsimine ja leidmine. Minu roll oli püüda visualiseeritud vanasõnad jutukestesse kirjutada."

Hinrikus ütles, et püüdis leida lahendusi, mis ei oleks üks ühele ega lööks kirvega lagipähe.

"Ma püüdsin leida osadele hästi tuntud vanasõnadele kiiksuga lahenduse. Meie eesmärk ei olnud kirjutada lasteraamatut ja ma arvan, et see raamat ei olegi mudilastele. Küll aga arvan, et see sobib lugemiseks koolilastele ja kõikidele täiskasvanutele, kes võiksid huvi tunda."

Valik vanasõnade vahel oli üpris keeruline, tunnistas Hinrikus.

"Visualiseeritud vanasõnu oli Olivial kokku ma ei teagi mitukümmend. Me pidime tegema valiku. Ma lähtusin sellest, et vanasõna mind kõnetaks ja oleks tänapäevale kohane. Ka sellest, et nad oleksid võimalikult erinevad. Mitmed vanasõnad justkui kattusid ja ma otsisin selliseid, mis oleksid võimalikult erinevad."

Hinrikus tunnistas, et talle on meeldinud kirjutada praegu just lühivorme. "See on minu jaoks olnud põnev ja justkui oma jutustust võimaldanud kontsentreerida. See on hoopis midagi muud kui kirjutada ühte pikka lugu," tunnistas ta.