Kui auhinnahooajal räägitakse palju nn Oscarbait filmidest, mis üldjuhul tähendab tõsielul põhinevaid linateoseid mõne staarnäitlejaga, siis "Bergmani saar" on seevastu klassikaline kriitikulõks. Režissöör Mia Hansen-Love ei proovigi seda taotlust kuidagi varjata: peakangelased lähevad inspiratsiooni koguma Farö saarele, kus elas ka legendaarne lavastaja Ingmar Bergman. Lisaks sisule üritab Hansen-Love oma filmiga ka otsekui Bergmani matkida, tuues vähemalt tinglikult kultuslavastaja käsitletud teemad tänapäeva. No mida üks filmikriitik veel saada tahab?

Režissöör lisab sinna juurde ka metatasandi, kus filmi peategelaste elu hakkab segunema filmistsenaariumiga, mida üks neist saarel kirjutab. Kirjelduse põhjal tundub, et kõike on hästi palju ning kriitikud saavad filmi ümber jutulõnga keerutada tundide viisi. Reaalsuses üritab "Bergmani saar" aga näida palju tähtsam, kui ta tegelikult on.

Ingmar Bergman oli innovaator, kes mängis julgelt nii teemade kui ka filmimeediumi endaga, Mia Hansen-Love jääb aga täielikult tema varju. Värske linateos on visuaalselt üsna kliiniline ja puhas, tempolt rauge ning teemaarenduselt isegi flegmaatiline. Kaunid maastikud Farö saarel võiksid seda ju pisut päästa, kuid needki ei anna juurde sügavust, vaid jätavad mulje null-keskkonnast, millega päriselt midagi peale ei hakata. Seega ei saavuta "Bergmani saar" hetkekski parimate arthouse-filmide taset, vaid mõjub keskpärase Euroopa kinona, mis sobib vabalt laiadele massidele, kuid ei vääri kohta filmiajaloo annaalides.

Kõige enam üllatab aga see, kuivõrd igav "Bergmani saar" tervikuna on. Tim Rothi ja Vicky Kriepsi kehastatud peakangelased on küllalt tuimad tüübid, kes viidavad päevi lihtsalt mööda saart ringi rännates, vahel pisut tööd tehes või siis omavahel sunnitud dialooge arendades. Võin ju mõista seda, et nende kooselu on karile jooksnud ning nad loodavad leida mingit uut särtsu, aga päriselt ei mängita sedagi ideed välja ning tervik paneb haigutama.

Pigem jääb isegi mulje, et režissöör kasutab kulunud romantilise draama tüüpmotiive ega suuda nn vaevatud kunstniku ideed edasi arendada. Selle külje pealt jääb "Bergmani saar" pikalt-pikalt maha eelmise aasta ühest parimast filmist, romantilise draama žanripiiridest välja murdnud "Maailma halvimast inimesest".

Ehk üritabki "Bergmani saar" lihtsalt saavutada korraga kaht eesmärki, mis osutub võimatuks? Publikusõbralikkusega saab film igati hakkama, kujutaksin seda igati ette näiteks ETV või ETV2 programmis ning see võiks meeldida nii noortele kui ka vanadele. Sellisel juhul naudiksid aga vaatajad filmi juures just seda skemaatilisust, etteaimatavust, võib-olla isegi turvalisust, et millegi šokeerivaga ei üritata neilt vaipa jalge alt rebida. Paraku pole Hansen-Love siiski nii meisterlik lavastaja, kes saaks hakkama ühe filmimaailma raskeima ülesandega ehk publikusõbraliku arthouse-filmiga.

Kriitikutena oleme küllalt tihti valmis pingutama, et leida filmist sedagi, mida seal päriselt olemas pole. "Bergmani saar" annab selleks palju vahendeid kätte ning mitmed võrdluspunktid Ingmar Bergmani loominguga tekivad hoopis väljaspool seda filmi, neil ei ole mitte mingit seost sellega, mida päriselt kinolinalt näha saime. Arvestades, et filmi taga seisab tuntud Prantsuse lavastaja ning mängivad täielikud tippnäitlejad, siis tahame lihtsalt näha filmis rohkemat, kui seal päriselt peitub.

Huvitav oleks teada, milline oleks tagasiside niivõrd üheplaanilisele, igavale ja ebaoriginaalsele linateosele siis, kui see oleks valminud Hollywoodis? Vaevalt see niivõrd laiapõhjalist kiidulaulu oleks saanud, pigem oleks sellisel juhul palju vabama käega kõiksugu puudusi ette heidetud.

Küll aga tuleb kõigi puuduste kõrval ühe asja üle õnnelik olla: ehk tekib just tänu sellele publikusõbralikule filmile mõnel vaatajal mõte, et peaks uurima, mis filme Ingmar Bergman ise teinud on. Eestis on küll tema linateoseid küllalt keeruline legaalselt kätte saada, sest voogedastusplatvormides neid ei leidu ja füüsilisi kandjaid poodidest ei leia, aga kuskilt ehk midagi on võimalik näha. Isegi võtan lähiajal just tänu sellele filmile mõne Bergmani klassiku ette...