Pedajas lavastusest "Puud olid...": mind huvitas, kuidas tühjast asjast võib tüli tekkida

Lavastaja Priit Pedajas toob Draamateatri lavale eesti algupärandi, Mats Traadi "Puud olid, puud olid hellad velled". Teose sündmused, mis viivad tagasi 19. sajandisse näitavad, et inimloomus ei ole ajas kuigi palju muutunud.
Noor Hind peab vastumeelselt peremeheks hakkama, kuid eluraskused ja vastasseis sulasega kasvavad üle pea. Lavastaja Priit Pedajas ütles "Aktuaalsele kaamerale", et teda huvitas rohkem see, kuidas tühjast asjast võib tüli ja vihavaen tekkida, millest enam väljapääsu ei ole.
Karmo Nigula kehastabki sulast, kellel on omad huvid mängus. Kõike seda, mida Hind ei taha, tahab sulane endale saada. "Selles tükis on inimesed oma eludega hädas ja selle võtab hästi kokku see, et viletsus teeb vihaseks ja mure teeb meeletuks," sõnas ta ja lisas, et kui sa oled hädas, siis inimesed hakkavad süüdlasi otsima ja inimeste maailmas peab keegi süüdi jääma.
Vastumeelest hoolimata hoiab miski noort taluperemeest oma maalapi küljes kinni. "Eks me oleme kõik oma vanematega seotud ja Mats Traadil puhul veel ka sõnatu metsahinge või vaimuga," sõnas lavastaja.
Sündmustik leiab aset Otepää kandis ja laval kõlab Tartu murre, millega näitleja Karmo Nigula tunneb end üsna koduselt. "Mu vanaema on sündinud Otepääl ja ma olen seda Tartu murret läbi vanaema ju kuulnud kogu lapsepõlve," sõnas ta.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Aktuaalne kaamera"