Daniil Logovoi on 2003. aastal sündinud noor kunstnik, kes vähese eesti keele oskuse kiuste on asunud õppima Tartu Kunstikooli ning oma debüütnäitusega "Alalisvool kui armu allikas" tARTu poe galeriis presenteerib mitmekesist teadmistepagasit: tal on teadmisi õigeusu pärimusest ja ikonograafiast, tunneb elektroonika-alaseid mõisteid, kasutab oskuslikult ja leidlikult kaasaegse kunsti vahendeid ning suudab erinevaid diskursusi ühendades luua metaversumi – vihje Matrixi-laadsele simuleeritud reaalsusele, kuhu paletsi ekraanidesse kinnistunud küborg-inimesed teel (või juba sisenenud) on. Nii näituse tehniline teostus kui kontseptsioon toob ilmekalt esile Logovoi kui kunstniku varaküpsuse.

Ent "tehniline konstruktsioon" "Alalisvool kui armuallikas" on ka ambitsioonikas oma mastaapsuselt ja mitmekihilisuselt, mistõttu pole kerge eristada, kui palju on Daniil Logovoi kontseptsioonis sotsiaalkriitikat ja huumorit, kui palju aga siirast usku või siis usku sellesse, et "oleme väga lähedal hetkele, mil suudame saavutada loomingu ja hinge digiteerimise võrgus, muutudes just seeläbi surematuks ja ehk just see tähendabki, et avame tee surematusse Jumala riiki." Hästi. Kui näituse pealkiri oleks "Armuallikas kui alalisvool", oleks üsna selge, et nii põrandale maalitud elektriskeemid kui need, mida võib leida maalide taustalt, kõnelevad Pühast Vaimust, mis juhib meid ühes Kristuse looga uuestisünni ja igavese elu juurde Jumalas. Ent peategelaseks on siin hüper- ehk kvantarvuti üheskoos pooljuhtide ja binaarkoodidega. Kogu selle elektrivõrgustiku metafoorseks käsitluseks ikoonid, mis kujutavade Kristuse lugu.

Näituse keskel kõrgub installatsioon, mille keskmes on läbipaistvale valgustatud pleksiklaasile kraabitud püha Nikolause ikoon. Selle tagant paistavad elektroonikaelemendid ning Nikolause-installatsioonist tõuseb üles lakke omamoodi "DNA heeliks".

Teoses "Laatsaruse elluäratamise loogika" vihjatakse jällegi binaarkoodile, süsteemile, millega surnu elusse kodeeritakse. Siinkohal meenus Andrus Laansalu artikkel "Masina ekstaatiline ümberkonstrueerimine", kus ta muiates jutustab loo sellest, jumal Shamash Hammurapile suure kingituse tegi – kinkis ühe ja nulli, ent "kuna Hammurapi oli seadusemees ja poliitik, siis ta ei saanud mitte tuhkagi aru, ta arvas, et talle anti võimu sümbolid ja inimkond pidi järgmised 4000 aastat binaarkoodita läbi ajama" (ajakiri Methis 2019 nr 3). Ehk võib siingi seoseid leida?

  Tahaksin uskuda, et Logovoi kujutatud hinge surematus digitaalses metaversumis ei ole noore inimese utoopiline ideaal, vaid siiski irooniline vihje kaasaegsetelesõltuvusprobleemidele seoses digitehnoloogiaga pealetungiga ning käegakatsutava maailma ning käeliste (ellujäämis)oskuste hääbumisest selle kõrval. Ka 1999. aastal linastunud "Matrixis" kujutatud simuleeritud reaalsus kandis eneses ju ometi negatiivset väärtust – inimesed olid eraldatud reaalsusest ning energiaallikatena masinatele vangistatud suletud süsteemi. Ka elekter pole midagi jäädavat. Iseäranis tuleb see esile tänaste hindade tõusu ja välispoliitiliste sõjapingete keerises.

Õigeusu kirikuisad räägivad küll Jumalast kui elavast isikulisest, hüpostaatilisest isikust, kes on loodu ehitanud ("ktisis") ning nüüd otsib temaga osadust. Kõik me oleme loodud Jumala energiatega ex nihilo (eimillestki) ning kõik elav kiirgab omakorda välja olemise energiat. Platonistlike mõjutuste tõttu on õigeusus arusaam, et mingis mõttes oleme meie või ideed meist Jumalas alati olemas olnud – kujude (eikones) ja eeskujudena (paradeigmata). Ses mõttes on Jumala võrdlus superarvutiga igati adekvaatne. Ainult et õigeusu mõtteloos ei tõuse surma järgselt üles mitte ainult hing, vaid inimene ühes kehaga, psühhosomaatilise tervikuna. Ehk peaksime sisenema digitaalsesse metaversumisse ihulise tervikuna. Õigeusu järgi teeb meie "jumalik" kuju ja mõistuslikkus meid vabatahtelisteks olenditeks, kes on võimelised ületama algse, langenud oleku ja ühinema Jumalaga tema igaveses täiuses. Ent tekib küsimus, kas Logovoi kujutatud "hinge digitaliseerimine" ikka sisaldab vaba tahet või räägib ta hoopis omamoodi vangistusest?

Daniil Logovoi on paistnud silma ka tänavakunstnikuna. Ka selle näituse assamblaažidel-ikoonidel hakkab silma tänavakunsti stiilielemente. Võiks küsida, kuivõrd saab kunstniku vaba tõlgendust käsitleda ikoonina? Eks ka õigeusu kirikus ole omad koolkonnad või mõttesuunad. Kanoonilisel ikoonil on omad ranged reeglid ning kunstnik peab kaua meistri juures õppima, enne kui tal päris ikooni teha lastakse. Liberaalsemad kirikukogukonnad seevastu riputavad kirikuseintele meelsasti kunstnike omaloomingut. Huvitavaid assamblaaže või ready-made ikoone (nt lakitud Jeesuse ikoon pannipõhjal) on teinud näiteks Paldiski Georgi kiriku preester isa Afrat. Tema tööde näitus "Uues kuues" oli eksponeeritud mullu suvel Tartus Jaani kirikus. Kas Afrati kunstiteosed on ikoonid? Minu meelest küll. Aga ikoonid Logovoi näitusel? Keeruline arvata. Ometi tuleb töid vaadelda hämaras ruumis, küünal käes – mis taotleb justkui kirikule omast müstilist atmosfääri. Minge, vaadake ja otsustage ise.

Georges Frolovsky arvates on kirikuisade aeg möödas ja tema neopatristiline süntees kutsub üles edendama kontekstuaalset õigeusu teoloogiat, nõnda et patristilise mõtteloo tõlgendamisest oleks abi just kaasaegsete probleemide lahendamises. Need ideed võiksid toetada ka ikoonide vaba käsitlust kunstis. See, kas pilt on ikoon, sõltub ju meist, mida meie ikoonina näeme. Ja ikoon ise pole ju tähtis, kuigi seda võib väestada, sellele palveid peale lugedes, seda imetleda, vaid ikka see, millele ikoon viitab. Millele viitab Daniil Logovoi ikoonide ja elektroonikaskeemide rägastik? Kehastuge Sherlock Holmes´ideks ja asuge jälgi ajama. Logovoi ülimalt põnev näitus on seda avastusretke väärt.