Sõpradest saavad vaenlased, vaenlastest saavad sõbrad – need sõnad käivad selleaastase graafikatriennaali kontseptsiooni kohta, mis uurib sotsiaalseid suhteid idablokimaades. Ühiskondlikud muutused nihutavad suhteid, uued liikmed liituvad ja teised rändavad välja, ning kunstinäitus on igasuguste anomaaliate eksponeerimiseks justkui loodud.

Mõeldes ühiskonnast kui kindla struktuuriga orgaanilisest süsteemist, mille funktsioneerimine tagab järjepidevuse, on raske selgitada järske muutusi ühiskonnas. Kunstinäitusel, just nii mastaapsel näitusel nagu seda on graafikatriennaal, on see võimalus olemas. Probleem ja väljakutse seisneb aga uurimisobjektis, sest ühiskonda ei ole lihtne määratleda ja ei ole olemas "Ida-Euroopa ühiskonda". Kuigi keegi ei otsi näituselt tõestatud tulemust, siis selgus peab teema osas tekkima.

Triennaali kuraator, Budapestis tegutsev Róna Kopeczky, on valinud hästimõistetavad vaatepunktid ühiskonna sisemise poliitilisuse kirjeldamiseks, mille oluline ja läbiv osa on sündmuste ajaloolisus. Samas lubatakse näitust sissejuhatavas tekstis esitada kõige sellega just ühe ühiskondliku aja – kaasaja – terav erinevus varasemast. Kuraatori sõnul on moodsas ajas ilmnev absurd, rahulolematus ja vastuolulisus katkestanud ajaloolise pidevuse. Ja kuigi eraldiseisvalt on triennaalipaikades eksponeeritavad teosed tihedalt kodeeritud (nii on ka oht vaatajana neid alakodeerida), siis tervikust, just kontseptsiooni lähtekohalt, on raske rääkida. Kaasajakriitika on küll oluline teema, siiski näib see olevat isoleeritud graafikatriennaali kunstilistest saavutustest.

Triennaali kolmest vaatusest on suur osa Kai kunstikeskuses, teemadena "Rahvas armastab seda" ja "Hapukurgipoliitika". Näitus toimub üle linna ja kolmandat vaatust "Vabaduse teadus" saab osadena eri paikades vaatamas käia. Selliselt ei ole näitus mitmekesine pelgalt väljendusvahendite, aga ka asukohtade poolest.

Oluline abiline kunstitöid vaadates on graafikatriennaali kataloog, mõne töö juures eriti. Näiteks kunstikollektiivi Société Réaliste töö "Limes New Romani" on võimatu mõtestada ilma kontekstita, kuigi ka kataloog ei paku lõpuni rahuldavat selgitust. Teisisõnu, leidub seda tüüpi töid, mille puhul tekib vaatajana tugev tunne, et midagi olulist jääb kätte saamata. Ja siis on töid, mida on kerge lugeda ja mõtet mõista, näiteks mõjub humoorikalt Marko Mäetamme seeria "Kahtlased kotid" (2018). Need tööd paiknevad Kais küll eri vaatustes, samas ei näi neid lahutav Jasmina Cibici võimas kardin olevat piisav, et vaatajana nii oma tunnetes kui ka mõtetes selgust leida. Teisalt ei peagi näituselt läbi jooksma ja selliselt võiks anda peanäituse külastajale soovituse olla valmis küll tõsiselt keskenduma, aga seejärel ka kiiresti ümberlülituma.

Alustasin oma mõttekäiku sõnadega "sõpradest saavad vaenlased, vaenlastest saavad sõbrad", mis on üldine ja pisut provokatiivne. Aga umbes selline sisemine dünaamika võib triennaalinäitusi külastades vaatajal tekkida, ka iseenda osas. On töid, mis kannavad ainult "maske", ja on töid, mis muudavad ka omaenese siseprotsessi ausamaks. On meeldiv, kui asjade poliitilisusega tegeledes ei teki ainult see üks mõte – mida me teeme valesti. Ka sotsiaalset reaalsust käsitledes on oluline mõista, et see ei ole ainus, mis inimest ümbritseb. Ja see näib olevat õnnestumine.

Siiski leian, et graafikatriennaali uurimisobjekt on nii suur, liiga suur, ja selliselt ei täida näitus oma esitatud eesmärki jõuda ratsionaalselt milleski selgusele. Ehk on kultuuri ja sootsiumi käsitletud liiga tihedalt üksteise kõrval. Samas on näitusel palju teoseid, mida väga soovitan minna vaatama. Ja vaatama tasub minna ühes triennaalikataloogiga, mis on kättesaadav nende lehel.

Graafikatriennaali näituseid saab käia 27. märtsini vaatamas.