Nostalgial näib proovilepanevate – OK, eks see ole küll veidi liiga leebelt öeldud – aegade tõttu olevat praegu eriti võimendatud momentum. Kui üksikud friigid välistada, kes ehk naudivad 2020ndatega juhuslikult ühes saabunud kriise ja kaasnevat teadmatust ning segadust, siis enamik leiab ikka lohutavat normaalsust ja võimaluse eskapismiks just möödunud aegadest. Paljuski ikka just muusika vormis.

Samal ajal on ka universaalsemaid tegureid, miks praegu näeme muusikas, moes ja popkultuuris laiemalt nii palju viiteid 00ndatele – trendid ongi läbi aegade sündinud, surnud ja seejärel uuesti pinnale ujunud 20 aasta pikkuste intervallidena. Nüüd ongi aeg tolle kümnendi käes, isegi kui endale tundub, et kõik see oli alles eile ja aeg on veidi vara.

Hamburgist sündinud, Berliinis resideeruv produtsent Luka Seifert ehk RIP Swirl on üks neid, kes on oma uut albumit tehes marineerinud tuntavalt selles nostalgias, 90ndate ja 00ndatele üleminekuaja saundides. Samas pole "Blurry" näol saavutatu üldsegi ainult pelk revival, vaid ta on saadud impulsside ajel suutnud luua kaleidoskoopse terviku, mis niivõrd ei taasloo ajastu heli omas ajas, vaid kannab ka selle autentset tunnetust.

Olgugi et Seiferti karjäär on kulgenud mööda põrandaaluse klubimuusika soont, astub "Blurry" Berghaini-taktis hingava Euroopa pealinna tüüpilisest tammumismuusikast väga mitu pikka sammu eemale, tserebraalsemate lahenduste ligi. See on suletud klubide ajastust kantud meelelaad, kus rohkem tulnud tegeleda enese siseilmaga. Samas on see suundumus tajutav ka tema varasemas loomingus, oludest tingitud tõuge taoliseks introspektiivsuseks on lihtsalt nõnda palju tugevam.

Seiferti paljukihilisest produktsioonist kumab Berliini elektroonilise muusika koolkonna kogemuse kõrval enam välja hoopis sümpaatia 90ndate alternatiivse kitarrimuusika vastu. Seetõttu ei olegi poole ajast Seiferti lo-fi elektroonikas näiliselt justkui midagi selle žanri omast ning geograafilises plaanis paigutub loodu Kesk-Euroopa asemel kuhugi Põhja-Ameerika lääneotsale, grunge-hälli Seattle'isse, vahepõigetega shoegaze'i traditsiooni lätetele Briti saartel.

Olgugi et "Blurry" lähteülesanne ei näi olevat kuidagi taolistest ambitsioonidest haaratud, meenutavad selle kõlas läbivat rolli kandev efektidest äraväänatud kitarr ja trip hop'ilik lohisev samm väga seda, mida Massive Attack tegi oma 1997. aasta albumil "Mezzanine" – albumil, mille Terminali juhataja tõi paar aastat tagasi välja ühena albumitest, milleta plaadipoodi ei pea. RIP Swirli "Blurryl" on olemas kõik tingimused kujuneda vabalt sama kultuslikuks, õigetel inimestel on vaja see ainult üles leida.