Alexandre Koberidze: on asju, mida igaüks peab tegema ja kogema üksinda

Alates reedest, 1. aprillist jõuab kinodesse Gruusia filmitegija Alexandre Koberidze Berliini filmifestivali Kuldkarule kandideerinud armastusfilm "Mida me näeme, kui vaatame taevasse?" Intervjuus selgitas režissöör Alexandre Koberidze, miks me vajame maagiat ja muinasjutte.
Teie film algab armastusloost ja säilitab põnevuse lõpukaadriteni, kas sellest loost asja saab. Kust te saite idee teha filmi needusest ja luhtunud kohtumistest?
Kui ma olin laps, pidin tihti kandma kaasas amuletti, et see kaitseks mind "kurja silma" eest. Tänapäeval ei tee nii enam eriti keegi. Ma tahtsingi teada, miks see nii on. Kas "kurja silma" enam ei ole olemas või ei usu enam keegi sellesse? Mõistagi pole mu film ainult "kurjast silmast", vaid jõududest üldisemalt. Head ja kurjad jõud on meie materialistlikust maailmast justkui kadunud, aga tõstavad vahel ikka pead. Mind huvitab suhtumine seletamatutesse jõududesse ja sellesse, mis on nende positsioon igapäevaelus. Mis side on kahe inimese vahel ja miks on nii valus, kui see side katkeb? Keegi ei tea seda. Filmis esinev metamorfoos ei ole minu jaoks allegooria või metafoor, vaid pigem miski, mis toimub meie silme alla – kõik muu on tõlgendamise küsimus.

Lastel, koertel ja jalgpallil on filmis oluline roll. Kuidas leidsid need teemad selles filmis oma koha?
Näib, et Khuthaisi kuulub lastele, vähemasti on iga päev mitmeid kordi, kui tundub, et see on nii. See meenutab stseeni Nanni Moretti filmist "Kallis päevaraamat", milles lapsed võtavad linna üle. Kuna meid innustas linna poolt pakutav, sai kiiresti selgeks, et lastel saab olema oluline roll. Ja mis saab üldse olla toredam, kui filmida lapsi? Äkki koerad! Meie trööstitutel aegadel pakub koerte pühendumus, autunne ja väärikus mulle tõelist lohutust, kui meie teed kohtuvad. Oma filmides püüan võimaluse korral alati neile koha leida. Mind rõõmustavate asjade seas on ka jalgpall. Kui me otsisime võttepaiku, siis läksime päris staadionile läbi sama tunneli, kust mängijad pallimurule lähevad. Sel hetkel lõpuks mõistsin, mis on mu suurim unistus – joosta jalgpalliväljakule tuliuues tiimisärgis, seistes võistkonnakaaslastega kõrvuti rivis, rind uhkusest kummis, kuulates Meistrite Liiga tunnuslugu või riigihümni enne otsustavat mängu. Seda muidugi ei juhtu, ma tean, aga oma filmides pääsen ma sellele unustusele lähemale.
Filmi pealkirjas ja filmis endas on tunda maagilise realismi hõngu, igapäevaelu mõjutavat üleloomulikkust, mis kedagi ei üllata. Kas see on Gruusiale tüüpiline? Miks selline stiilivalik?
Filmi tegelased võivad käituda kahte moodi: nad imestavad filmis, mis toimub, aga me ei näe neid seda tegemas, või nad ei näita seda välja, et nad imestavad. Ühest küljest on minu jaoks tähtis jätta inimesed olulistel intiimsetel hetkedel rahule. On asju, mida igaüks peab tegema ja kogema üksinda. Ja see käib ka fiktsionaalsete tegelaste kohta. Teisest küljest on inimeste emotsioonide varieeruvus täiesti üle hinnatud ning filmides nähtavatel reaktsioonidel pole reaalsusega mingit seost. Ma ei arva, et need reaktsioonid peaks ilmtingimata olema realistlikud, aga mulle ei meeldi, kui need järgivad filmides domineerivaid stampe.
Toimetaja: Merit Maarits