Aivar Kulli ajalootund. Jüri Vilms ja Ukraina

Jüri Vilms
Jüri Vilms

Aivar Küll vaatab oma värskes ajalootunnis tagasi Jüri Vilmsi omaaegsetele Ukraina-motiividele, mis aastal 2022 on omandanud täiesti uue ja vägagi aktuaalse kõla.

Eesti iseseisvuse märter, poliitik, jurist ja publitsist Jüri Vilms (1889-1918) on jätnud sügava jälje meie ajalukku, aastal 1999 valiti ta Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Ometi oli see ENSV ajal suuresti mahavaikitud poliitik välja jäetud näiteks Gustav Naani ENE 8. köitest (1976) – see oli isegi tolle aja kohta üpris häbitu ja väiklane samm.1

Ma ise olen Vilmsi kohta avaldanud järgmist arvamust:

"Ehk pole väga suur liialdus väita, et ilma Vilmsi energia ja otsustusvõimeta oleksime võinud juba 1920. aastatel kuuluda N. Liidu rahvaste "vennalikku perre" ning teha tutvust Siberi lagedate avarustega."2

Tänu Jaan Krossi sugestiivsele romaanile "Tabamatus" (1993) meenuvad mulle iga aasta aprillis Jüri Vilms ja tema uurija Aleksander Looring (1910–1942) – nende elukäikudes on kummalisi kokkusattumisi ja nad mõlemad lasti maha kevadisel ajal, 24-aastase vahega.3

Nüüd aga, sirvides veel kord Hando Runneli koostatud Vilmsi mõtteloo-kogumikku "Kahe ilma vahel" (Ilmamaa, Tartu 1998, 544 lk) hakkasid mulle silma rohked Ukraina-motiivid, mis aastal 2022 on omandanud täiesti uue ja vägagi aktuaalse kõla.

Püüdmata siinkohal ümber jutustada Ukraina keerulist ajalugu vahetult enne ja pärast bolševike võimuhaaramist 1917. aasta ümbruses – neid aastaid käsitlevad Vilmsi artiklid – tooksin lihtsalt mõned väljavõtted poliitiku tollastest seisukohtadest.

Nende artiklite puhul äratab kõigepealt tähelepanu autori erakordne pilguteravus, ta näeb läbi kõik õõnsad propagandistlikud loosungid ja petlikud lubadused:

"Enamlased lubavad rahu, leiba ja maad.

See on vale. Nad ei anna rahu, nad ei anna leiba, nad ei anna maad." (31.10.1917, "Revolutsiooni hukkasaatjad", lk 435; Vilms lisab: "Kui enamus seal [nõukogudes] nende vastu oli, siis ei pöördunud nad mitte rahva poole, vaid kuulipildujate poole.").

Enamliku propaganda rolli iseloomustab Vilms nii:

"Enamlaste kihutustööle oli aga raske ainult sõnaga vastu töötada, sest enamlastel paistab pööraselt raha olevat, mille tõttu võimalik on palju palgalisi kihutajaid ametis pidada." (lk 310).

Ja ennustus: "Kui (---) Venemaa valitsejaks tugeva tahtmise ja mõõgaga diktaator asub, siis paneb ta Venemaal surnuaia rahu maksma." (lk 311).

Nendelt lähtepositsioonidelt analüüsib Vilms väikerahvaste olukorda Vene impeeriumis. Ja kui nõukogude ajal oli kombeks pasundada iseseisvusmeelsete poliitikute "kodanlikust natsionalismist", siis just Vilmsi puhul torkab silma tema tegelik, rahvuslikust piiratusest kõrgemalseisev internatsionalism. Näiteks tema artikkel "Pilk Poola küsimusse" (lk 164–182) on tugeva empaatiaga antud lausa krestomaatiline ülevaade Poola viimaste sajandite jagamistest ja katsumustest.

Erilist tähelepanu pööras Vilms aga Ukrainale. Artiklis "Vene valitsus ja Ukraina rahvas" (21. 6. 1917) kirjeldab ta Ajutise Valitsuse pehmelt öeldes ebajärjekindlust rahvusküsimuses ja lisab: "Ukrainlastel ei jäänud muud teed kui omaenese tee autonoomia teostamisel". Kirjutis lõpeb üleskutsega: "Suur ukraina rahvas on kõigile tee kätte näidanud. Elagu vaba Ukraina!" (lk 280–281).

Järgnevalt kirjeldab Vilms, kuidas "kõigepealt alustas tegelikku võitlust oma õiguste eest Ukraina. (---) Vene ajakirjanduse suuremas osas tõusis meelepaha torm, mis aga ukrainlasi nende teelt ei vääratanud." (lk 305).

Kuid Ajutise Valitsuse keerutamine rahvuskäsimuses oli vaid lapsemäng võrreldes peagi võimu haaranud enamlaste hävitustööga.

"Ukraina on ikka püüdnud selle poole, et iseseisvalt oma asju korraldada. Teiste sisemiste asjade korralduse sekka ei ole Ukraina ennast ilmaski seganud.

Nüüd nõuab enamlaste valitsus korraga, et Ukraina peab omal maal soldatite ja tööliste nõukogude valitsuse maksma panema (---).

Ukraina ei täitnud neid nõudmisi, sest need on enesemääramise kõige tooremad rikkumised. Mittetäitmise tagajärjeks oli see, et enamlaste Smolnõi valitsus Ukrainale sõja kuulutas.

Kas võib olla veel valelikumat poliitikat?" (lk 491).

Ning ka ühes oma viimases kirjatöös "Sotsialismi poole" (26.01.1918) peatub Vilms Ukrainal; muide, artikli pealkiri on läbinisti irooniline: "Kui ilmaski on sotsialismile palju kahju tehtud, siis tehakse seda just nüüd" (lk 518) – nii iseloomustab Vilms 1918. aasta alguse Venemaa olukorda.

"Ukrainale lubati enesemääramise kõige laiemad piirid, kuid tegelikult nõuti, et ta oma kodus valitsuse korraldaks, mis oleks Suur-Vene rahvakomissaride nõukogu meele järele.

Ukraina ei läinud seda teed ja Ukrainale kuulutati sõda." (lk 519).

Ja Vilms jätkab: "Krimmis on viimaste päevade kestel suured võitlused lahti pääsenud," ning ennustab, et sõja laienemisel "algab Krimmis ja ka mujal midagi ennekuulmatult hirmsat..." (samas).

Võiks veelgi jätkata sellega, kuidas Vilms näeb Venemaa olukorda:

"Juba lehvib linnade ja isegi üksikute maakohtade peal kohutava nälja vari (---), vabrikud kipuvad seisma jääma ja Peterburis ning teistes keskustes töötaolek oma kohutavate tagajärgedega töörahva sekka hakkab tungima." (samas).

Väga kaasaegselt kõlavad ka Vilmsi sõnad: "Mis täna Ukrainale tehtud, võib homme Lätile või Eestile teha." (lk 422).

Näeme, kuis ajalugu kipub vahel korduma isegi paljudes üksikasjades. Oleks vaid rohkem neid, kes ajaloost õpivad. Taas kõlavad hoiatavalt Eesti iseseisvusmanifesti sõnad: "Üle Sarmaatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad."

Lõpetame Vilmsi tõdemusega artiklist "Ähvardused vägivallaga" (08.06.1917):

"Meie kõik teame aga vägivalla saatust. Vägivallaga ei saa vaba rahvast valitseda ega tema suud sulgeda." (lk 259).

Viited

1 Samal ajal meeldis Naanile uhkeldada omaenda ja ENE "vabameelsusega". Tal õnnestus küll entsüklopeediasse sisse võtta mõni enamvähem keelatud nimi (Beria, Buhharin), aga samas on väljajätte ja moonutusi enam kui ohtrasti.
2 Aivar Kull, "Jüri Vilms Eesti ajaloo võtmefiguurina" – "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 367. Samas lk 214--217 on ka Jaan Krossi teose "Tabamatus. Jüri Vilmsi romaan" arvustus.
3 Vilmsi surmakuupäevaks peeti pikka aega 13. aprilli; eestikeelne Vikipeedia väidab uuematele andmetele toetudes: "arvatavasti 2. mai". Vilmsi elukäigu põhjalik uurija Aleksander Looring lasti maha üks päev enne oma 32. sünnipäeva; täpselt 70 aastat hiljem tegin temast artikli Vikipeediasse.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: