Loe katkendit Jelena Tšižova romaanist "Naiste aeg"

Vene kirjanik Jelena Tšižova aastal 2018.
Vene kirjanik Jelena Tšižova aastal 2018. Autor/allikas: CC BY-NC-SA 2. / Tuomo Lindfors

Loomingu Raamatukogus ilmus Jelena Tšižova Vene Bookeri võitnud romaan "Naiste aeg" Ilona Martsoni tõlkes. Avaldame raamatust lühikese katkendi.

20. sajand on enam-vähem poole peal, tehasetöölisest üksikema Antonina koos tütar Susannaga saab toa ühiskorteris, mille ülejäänud asukad on kolm vana naist, kes on kaotanud kõik lähedased inimesed ja suuresti ka elu mõtte. Selle viimase annab neile aga tagasi võimalus (ja hiljem ka kohustus) Susannat hoida ja kasvatada. Ariadnal, Glikerial ja Jevdokial on väga erinev taust, nende meenutustest saab lihtne, esialgu isegi natuke melodramaatilisena tunduv lugu juurde kõrgust ja sügavust.

Eesti tõlke ilmumise puhul tegi tõlkija kirjanikuga intervjuu, mille leiab raamatu lõpust.

Katkend:

Esikus on mingi müra. Vaatasin välja, aga Jevdokia-memm vehib käega: "Istu aga toas, pole siin miskit vahtimist. Televiisor toodi. Sätivad ülesse, lülitavad sisse – siis tuled..."

 

Karp on pirakas, sinna mahuks sada tuba sisse. Emme ja võõras onkel tassivad – hoiavad kahest otsast kinni. Emme imeb sõrme. "Noh," pärib võõras onkel, "kuhu ma viin?" – "Aga sinna," viipab käega. Tähendab, Jevdokia-memme tuppa...

 

Esikus käiakse, aetakse juttu. Sõnu ei erista, ainult emme on rõõmus.

On ukse avanud, kutsub:

"Tule siia, näitan midagi... Sa pole sellist näinudki..."

Jooksen kohale, vaatan: majake. Eestpoolt klaasist aknaga.

"Noh," ütleb emme, "vaata."

Vajutas nupule – ootab...

Aken on tume. Äkki lahvatab tuluke, justkui säde. Laieneb, laieneb... Aga majast kostab muusikat. Kuidas nii? Luiged seisavad rivis, lehvitavad tiibu...

"Issand jumal!" Ariadna lööb käsi kokku, surub rinde vastu. "See on ju "Luikede järv"... Ballett..."

Kleidid on sulgedest, pead aga ära ehitud. Seisavad, värelevad. Terve parv. Ja ees on valge luik. Viskleb, viskleb, kohe tõuseb lendu...

"Hiline aeg," sosistab emme. "Äkki sööks õhtust, aga enne und vaataks veel?"

"Las ta olla," kaitseb Jevdokia-memm, "las istub lõpuni. Kae, kus huuled on kahvatuks tõmmanud. Nagu oleks imet näinud... Nüüd ei kisugi lahti."

"No olgu peale," noogutab emme. "Ma esimene kord olin kah jahmunud. Meil ühikas oli ka. Veel paksu läätsega. Selle kaudu oli kehva näha. Sellega on parem."

"Kas nad siis," ei suuda Glikeria silmi lahti rebida, "enamalt jaolt ballettisid näitavad?"

"Ah ei," vastab emme, "igasugust näitavad. Õhtuti uudiseid. Komandant ikka lülitas sisse. No siis lähed kah, kuulad. Ainult et kole igav hakkab. Istuvad seal, loevad vaheldumisi. Vahel on ka kontserte. Tuleb ette, et laulavad kenasti..."

 

Muusika väreleb, voogab, aga peas on magus tunne...

 

Üleslöödud naine ilmub välja: "Näitasime stseene Pjotr Iljitš Tšaikovski balletist "Luikede järv"."

"Noh," ajab emme end püsti, "kartul on vist juba lödiks keenud. Saade läbi."

Ja vajutab nupule: kokku, kokku tõmbub üksik säde.

 

Aknas on pimedus. Siin see nupp on... Kui vajutaks, lahvatab jälle... Tõmban käe tagasi – pelgan. Tõusen kikivarvule, pigistan silmad kinni. Justkui kuuleks jälle muusikat. Kui tore neil ikkagi on... Surevad ära ja saavad uue kuju: kes tuvikeseks, kes luigeks...

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: