Miks me siis ikkagi tantsime?

Hästi lühike vastus on muidugi sellepärast, et see meeldib ja sellepärast, et see tundub hea. Aga pikemalt ja põhjalikumalt teemat vaadeldes näeme, kui palju selles heas on mõõtmeid. Üks asi on juba see, et igasugune füüsiline tegevus, kui seda on meie elus mõõdukalt, parandab lihastoonust, ergutab vereringet. Tants annab meile heaolutunde.

Sportliku tegevusega võrreldes on tantsu emotsionaalsem liikumine. Seda isegi juhul, kui inimene tantsib üksinda – see võib olla masenduse välja tantsimine, see võib olla hoopis rõõmu või elevuse või ülevuse välja tantsimine. Seega on emotsioonidel hästi oluline funktsioon.

Teine asi on see, et tantsimine on enamasti seotud mitte ainult koordinatsiooniga ja selle edendamisega, vaid ka ruumis liikumisega. Spordialade puhul on liikumine pigem mehaaniline. Tants aga eeldab suuremat loovust ja enamalt jaolt ei ole ruumis liikumine reglementeeritud. 

On tehtud uurimusi, mis kinnitavad, et tantsides inimkeha võime ruumis orienteeruda paraneb isegi juhul, kui inimene ise sellest aru ei saa. Ja keha tunnetuse seisukohalt on see väga oluline teadmine. Ja kui me nüüd lisame siia selle, et tantsitakse enamasti siiski koos kas ühe partneriga või grupis ning see tõstab sotsiaalset sidusust, andes sedasama heaolutunnet suuremal kujul a la ma ei ole üksi selles maailmas, sa olen siin koos teistega ja neil hetkedel me jagame ühist kehatunnetust. Neile hetkedele lisandub veel muusika ja rütm – ma olen kellegagi samas rütmis, samas taktis ja see on ju äärmiselt meeldiv tunne, mis suurendab heaolu tunnet.

Tants partneriga on ühest küljest positiivne, aga tants iseendaga ja kasvõi harjavarrega põrandat pühkides võib olla samamoodi tants. Mille poolest need kaks tantsu sarnanevad?

Sarnane on sel juhul tantsimine kui selline. Harja- või luuavarrega või mistahes objektiga tantsides kujutlen ma endale ikkagi ju selle partneri ette. Ja see partner ei peagi olema ilmtingimata inimene, vaid võib olla ka kujuteldav loom, näiteks tootemi loom või lihtsalt olend, kes mulle on tähtis. 

Sest tants on ju ka suhtlemine, kehaline suhtlemine partneriga igal juhul.

Ja üks nüanss on veel, millest me tõenäoliselt väga sageli ei räägi, kuid mis siiski oluline on – tantsimine tõstab seksuaalset teadlikkust. Ses kui ma kellegagi koos tantsin, siis me peame ju ometi ühise rütmi looma.

Mul on omal olnud kogemus, kui ma käisin tantsuklubis tantsimas ilma partnerita. See tähendas, ma pidin iga kord küsima kellegi kutsuma uue partneri omale. Ja ma sain aru, kui tähtis on kehaline häälestumine. Mõne inimesega lähed sa väga kergesti n-ö õigesse lainesse. Ja see ei ole see, et partneril puudub musikaalsus, vaid et kuidas see meie kehas resoneerub ja väljendub. Ning siin võib olla kõigest mikrosekundi jagu erinevust, kuid keha tunnetab selle juba ära.

Niisiis me häälestume, ja see ei ole nii, et me räägime sõnadega läbi, vaid et me õpime teist kehaliselt jälgima ja kuulama. Nii tõstame oma keha teadlikkust igasuguste tegevuste, ka seksuaalse tegevuse osas.

Kehaline häälestumine on ka põhjus, miks sõjaväes harjutatakse marssimist. Sest on ju oluline, et rühm hakkaks kehaliselt koos tegutsema, et ma tajuksin kehaliselt, kes on minu ees, minu taga ja minu kõrval. Sest kiiretes olukordades pole aega enam mõelda, vaid tuleb tegutseda, teada, kes on omad. Ajalooliselt on teada, et tantsimine kuulus näiteks Antiik-Kreeka Spartas sõjalise ettevalmistuse juurde. Ja Sokrates on öelnud, et parim sõjamees on ka parim tantsija. Nii näeme, kui tähtis on olnud kehaliselt ühes rütmis liikumine ja rütmis olemine aitab meil ka üksteisest aru saada.

Või veel üks näide: kontaktimprovisatsioon. Kujutlegem ruumi, kus pillimehed musitseerivad ja inimesed liiguvad nende helide saatel vabalt ringi, üksteist puudutades – sa võid anda või saada impulsse, kas rohkem või vähem, kuid kohustust ei ole. Pärast taolist kogemust, ja olles ise midagi sellist kogenud, võin kinnitada – usaldus nende minuga koos selles ruumis viibinud inimeste suhtes kasvas. Põhjus on ju väga lihtne: kui ma olen teisele inimesele usaldanud oma keha mingites hetkedes, teades, et ta ei tee mulle teadlikult haiget, ehkki kogemata võib juhtuda, siis suurendab see usaldust ka kõige muu suhtes.

Nii olen ka mõelnud, et ehk peaks mõned poliitiliselt väga vaenulikud parteid aeg-ajalt kontaktjämmi panema, äkki hakkavad nad siis üksteisest paremini aru saama.

Täispikka intervjuud saab kuulata Vikerraadio kodulehelt.