5. novembril toimus viimast korda Sakala 3 teatrimajas Mark Monaki lavastatud tantsuetendus "Swinging party/Farewell". Laval tantsis tema loodud grupp Collective of Ivory, kelle koostöö Monakiga sai alguse DotE tantsustuudiost. Etendusega kanti läbi tantsu ja keha edasi põlvkondlikke muresid, hirme ja ängi. Koreograaf Mark Monak tahtis läbi sügavalt isiklike küsimuste saada üle tunnete avaldamisega kaasnevast valehäbist ja panna publik sellega silmitsi seisma. 

Mark Monaki ja Collective of Ivory laiem eesmärk on kombata piire tantsu, etenduskunsti ja füüsilise teatri vahel ning "Swinging party/Farewell" oli nende esimene lavastus. Tegu oli rohkem enese emotsionaalse avamise praktikaga kui millegi serveerimisega publikule. Hiljem toimunud vestlusringile pani Mark Monak alguse ausa ülestunnistusega, et kaasaja ühiskonnas on endiselt emotsioonide välja näitamine taunitav ja uuris, miks me midagi ette ei võta. Selle küsimusega tegeletigi läbi etenduse, mistõttu oli osa protsessist koos tantsijatega iganädalasel kohtumisel oma mõtete ja tunnete jagamine – ehedalt ja otse. Nägin, kui suur rõhk oli asetatud nende arusaamadele, mistõttu tundusin enesele ebaviisakas, kui lõpuks ainult iseendale mõelda suutsin. 

Väikeste sammude ja peatükkide kaupa hakati harutama lahti, kuidas me elame hirmude ja reeglite kinnistes kastides. Autor võttis üheks põhimõisteks sõna pelgupaik, mis etenduse kontekstis oli ära määratud piiride ja reeglitega ruum. See on mingil määral ka inimese baasvajadus ja alus selleks, et inimkond saaks üldse jätkusuutlikult toimida ja turvalisust kogeda. Selgelt defineeritud piirides ja reeglites tean, mis on mu roll, kuidas ma pean käituma ja kuhu minema. See hoiab valitsevat kaost organiseeritult korrastatuna ja ei lase langeda oma keeruliste tunnete kätte.  

Miks see pelgupaik ikkagi nii palju ängi tekitab? Ma ootasin sellele vastust, tahtsin egoistlikult, et etendus mulle mingi selgituse või lohutuse iseenda eksistentsiaalsetele hädadele kandikul ette toob, aga olin täielikult tühjaks imetud. Olla pelgupaigata ehk astuda välja teiste poolt määratud raamidest on elamine teadmisega, et leppida tuleb üksinduse, mittemõistmise ja valuga. Mulle tundus, et ka autor ja tantsijad jõudsid selle järelduseni. Nad jagasid oma eksistentsialistlikku arusaama vaatajaga, mille kohaselt on valu ja äng osa elust, mida kõik peavad kogema. Ilmselt näib paljude jaoks antud etendus ning ka siinne tekst lihtsalt üleliigse tundlemisena, mis mõjub lapsiku ja lihtlabasena. Mõistsin hiljem, et lavastuse vaatamise eelduseks oligi vajalik teatud eraeluline eksistentsiaalne kriis, mis on segatud pimeda sügise melanhooliaga. Ma ei oska öelda, kas teistsuguses hetkeseisus oleks tekkinud sama elamus. 

Etendus mängis väga palju tekstiga ja toimis kui tervik, mis oli sarnaselt teksti olemusele tugevalt ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud. Seal väljendus teatud korrastatud struktuur, kuna aeg jagunes peatükkideks ning iga peatükk esitas küsimuse – mulle tundus, et nii tantsijatele kui publikule. Mida ma ihaldan veel rohkem? Mida ma endiselt püüan endale tõestada? Millal oli see hetk, kui ma mõistsin, et ma pole nähtamatu? Kuidas ma kirjeldaksin ühe sõnaga armunud olemist? Need on vaid osad küsimused, mis mulle kõige rohkem haiget tegid. Ja pididki tegema. 

Need küsimused tekitasid ruumis olukorra, kus klassikaliselt teatrisaalis tekkiv jagunemine publiku ja etendaja vahel hakkas samm-sammult hägunema. Sellist tüüpi kaheksjagunemisest kirjeldas Juri Lotman oma 1981. aastal avaldatud artiklis "Lavasemiootika". Ta jaotas teatriruumi kaheks ja nimetas neid tinglikult lavaks (näitlejad) ja saaliks (publik). Seal ruumis tekib automaatselt opositsiooniline olemise-mitteolemise suhe ehk kui etendus hakkab, lakkab saal vaataja jaoks olemast. Sellega käib kaasas tähenduslik-mittetähenduslik vahekord ehk see, mis on etenduse ajal laval, on tähenduslik ja saal on mittetähenduslik. Tänapäeval kohtab seda muidugi harva. On vähe etendusi, kus on raske ignoreerida kõrval istuvaid vaatajaid ja saali. Ja ka "Swinging party/Farewell" etendusel tähendas küsimuste suunamine publikusse, et vaatajana tundsin tugevalt teisi enda kõrval. Mu fookus ei olnud sajaprotsendiliselt laval, vaid tegu oli mingi ühise aktsiooniga, kus minu ja ülejäänud publiku roll on koos oma peas nendele küsimustele mõelda ja Margiga dialoogi minna. Ehk kui füüsiliselt olime me vaatajatena tantsijatest ruumis eraldatud, siis mentaalses ruumis eksisteerisime koos. 

Põhirõhk oli etenduses korduvusel. Kuigi muusika, tantsijate asetus ning kehalised väljendused vahetusid, jäi terve etenduse vältel püsima kordumise motiivid – kõik liigutused, kukkumised ja ülestõusmised toimisid ühtse struktuurina. Positsioonide ja meloodiate vahetusel ei tekkinud eraldumist eelnevast, vaid iga kombinatsioon oli jätk eelnevale. Lavaline liikumine lähtus suures plaanis ringi motiivist või horisontaalselt ühte suunda püüdlemist. See kõneles selgelt valu, hirmude ja ängi lõpmatusest, selle alatisest taasilmumisest. Tantsija kukkus ja kukkus veel uuesti. See tekitas ebamugavust ja pani samal ajal vaatama romantiliselt inimese hädisust. 

Etenduse kulminatsiooniks oli moment, kui tantsijad hakkasid järjest kõige ees seisvale inimesele liiva pähe kallama. Liiva kukkumine muudkui kordus ja tundus, et ei lõppe mitte kunagi. Lavastaja kasutas oskuslikult voolavat materjali sümbolina ängile, väljaspoolt peale surutud arusaamadele, mis inimest raamides hoiavad. Liiva kallamisega kaasnes ka tantsijate omavaheline suhtlus, kus igal etendusel sosistati erinevale inimesele kõike seda, mida on valus kuulda või mida ta ei ole valmis kuulma. Ja vaatajale ei olnud vaja sosistadagi, sest autori esitatud küsimused olid juba piisavad. 

Kuigi Mark Monak tegeles läbi pika protsessi tantsijatega suhete tugevdamisega, oli etenduse teine eesmärk selgelt suunatud vaatajale, et anda talle küsimusi eneseanalüüsiks. Etenduse tundelisus ja suurte emotsioonidega tegelemine väljendasid nii minu kui autori mingit suuremat põlvkondlikku dilemmat. Ühest küljest oleme me emotsionaalselt intelligentsemad ja avameelsemad kui mõni teine põlvkond eales varem, kuid seda raskemaks muutub seejärel olemine keskkonnas, kus tunnete näitamine ja enese paljastamine on tabu. Mulle läks korda idee tantsust kui mingist teraapiavormist, mis suurte eluliste küsimustega tegeleda aitab. Loodan, et Collective of Ivory omavaheliste suhete tugevdamine ja kooskasvamine jätkub uute lavastuse näol.