"Kes vaatas eile "Lihtsalt Maria" 38. seeriat?!" Vastusest sellele küsimusele võib sõltuda elu või siis koht sõja jalust ära viivas rongis ja vastuse õigsuse üle otsustab selles rongis vagunisaatjast jupijumal. Aga sellega tema võim piirdub.

Viljaka luuletaja, proosakirjaniku, dramaturgi ja kolumnisti Jelena Skulskaja uued jutud on kui elust välja rebitud katked, mis ei liigu sirgjooneliselt punktist A punkti B, vaid annavad lugejale võimaluse haarata rebenenud lõimeniidist ja sellega täieliku vabaduse otsustada, kuhu lugu välja jõuab. Kindlasti ei tasu neist lühijuttudest otsida moraali, pigem iseloomustab neid mustavõitu, surma piiril tuikuv huumor, lootusrikas lootusetus. Raamatusse jõudnud lühijuttude valik pälvis 2021. aastal kultuurkapitali auhinna.

Raamatu teine osa, pikem jutustus "Amore Mia!" on lummav sulam absurdifilmi stsenaariumist ja visuaalsetel kujunditel mängivast poeemist, kus kaheksa tegelast (nende hulgas kirjanik, taksojuht, politseinik ja klišeelik blondiin) otsivad mitte autorit, vaid väljapääsu olukorrast, kus nad kõik ongi autorid ning väljamõeldisest on äkisti saanud reaalsus.

Raamatut ma ümber jutustama ei hakka, jutustan parem paar lahedat seika autorist.

Jelena on meenutanud, et kirjanduse juurde sattus ta läbi teeskluse. Meelega. Teeskles kodus haiget, et mitte kuhugi minna, ei lasteaeda ega kooli. Ja nii pidi ta isa (kirjanik Grigori Skulski) temaga kodus passima ning talle luuletusi ette lugema. Neid, mis olid Nõukogude Liidus keelatud – Pasternak, Tsvetajeva, Mandeshtlam, hõbeda sajandi autorid jne.

12-aastaselt otsustas Jelena ise luuletamist proovida: "Mõtlesin, et kõigepealt hakkan suitsetama – ja siis suitsetan kogu aeg ja kirjutan luuletusi. Isa ütles, et kannata ära, enne lõpetad kooli, kui suitsetama hakkad, muidu tuleb koolis suur jama."

Skulskaja õppis Tartus vene filoloogiat, oli pärast seda Tallinnas õpetaja ning pärast, 1970ndate keskel, töötas ajalehes Sovetskaja Estonia, kus tema kolleeg oli ka Sergei Dovlatov.

Jelena: "Aeg-ajalt saabus toimetusse keskkomiteest nimekiri kirjanikest, kellest ei ole tarvis ajalehes kirjutada. Ja ma mäletan, et seal oli umbes 40 eesti kirjanikku, kelle kohta võiks kriitikat teha, aga kiita ei tohtinud. Alati oli esimene Arvo Valton ja ma hakkasin teda väga armastama."

Sel ajal oli Sovetskaja Estonias palgal 40 ajakirjanikku, kes tegid kõik ühte ajalehte, mille maht oli neli lehekülge. Täielik luuserite paradiis.

Jelena: "Nädala jooksul kirjutasid ühe väikese nupu, siis said selle eest palka. ...Ja me istusime all baaris enamasti, see tehti kell kümme lahti ja õhtul kell kümme pandi kinni. Millepärast oli nii, et päris hommikul konjakit ei tohtinud juua ja see valati sulle kohvi sisse, et keegi aru ei saaks. Siis me tiksusime seal kõikide toimetustega ja pidasime võistlust, et kes räägib kõige naljakama loo. Esimene koht oli tavaliselt Dovlatovil. Paljud Peterburi ja Moskva kirjanikud sõitsid Tallinnasse, sest siin oli teine õhk. Vähemalt rääkida võis kõike – enne kui sind KGB-sse kutsutakse. Nii et mingit kartmist ei esinenud. Moskvas ja Peterburis muidugi nii ei käinud."

Raamatute avaldamisega oli nagu oli. Nõuka ajal Jelenat eriti avaldada ei tahetud, tekstid olid "imelikud". Sel puhul toetas teda alati Eesti Raamatu toonane juht Aksel Tamm. Aga mitte ainult.

Ükskord pajatas Jelena mulle: "Aastal 1984 tuli teeneline kirjanik Lili Promet, pani oma ilusa mütsi pähe, istus vene toimetuse ette toolile ning teatas, et istub nii kaua, kuni te annate oma allkirja, et Jelena Skulskaja raamat ilmub. Kell 18 õhtul hakkasid kõik juba värisema – ikka istub. Sel ajal oli Promet juba Nõukogude Liidu klassik – aga istub! Ja ei liigu! Oma ilusas mütsis! Osakonna juhataja roomab välja välja ja küsib, et seltsimees Promet, kaua te siin istute? Promet vastab viisakalt, et nii kaua, kuni te selle allkirja panete. Ja kell 21 õhtul kirjutaski juhataja alla, aga Promet – täiesti rahulikult – tõusis püsti ning läks ära. Raamat ilmus."

Tänapäeval on kirjanikud toonasest hoopis teistsugused. Nõukogude ajal olid kirjanikuks olemise juures – algatuseks! – kõige vajalikumad asjad kõigepealt teksapüksid. Sellest sai Jelena varakult aru, leppis mingi ärikaga kokku, see tõi imelised püksid ajakirjandusmajja. Jalga pressis Jelena need WC põrandal, mitmekesi tiriti, mitmekesi sai eest lõpuks nööbid ka.