Rootsi punk-rock-jazz'i bänd Viagra Boys on kuidagi märkamatult aga kindlalt muutunud minu üheks viimase aja kindlaks lemmikuks. Selliseks, mille iga uue albumi (praeguseks on nende diskograafias kolm albumit) ilmumine on väiksemat viisi pidupäev ja mille kontserdi külastamisest vaikselt mõtlesin ja unistasin ...

Eelmisel aastal komistasin info otsa, et bändi maailmaturnee raames esinetakse ka Stockolmis (üsna loogiline muidugi, arvestades, et tegemist on meeste kodulinnaga) ja kuna kõik muu ka klappis, lennupiletid, töögraafik, eelarve jne. siis mõeldud-tehtud! Ma lähen rock-kontserdile! Andmata endale aru, mida see tegelikult tähendab.

Aga olles juba saalis, oodates kontserdi algust, tabasin ennast mõttelt – I am too old for this shit! Loomulikult läksin varakult platsi, et saada hea seisukoht. Selline, kust oleks ka näha! Haista! Detaile, ilmeid, pisikesi nüansse, mis pilti rikastavad. Näiteks nägin ära, et lava-manager pani kõigile pillimeestele valmis avatud õllepudelid. Saksimehele, kitarristile ja klahvpillimängijale kaks tükki, lauljale aga neli. Ma kahtlen, et tegu polnud lättöl'iga [õlu, mis sisaldab alkoholi vähem kui 2,25% – toim] ... Eriti veel kui kõrvalseisja teadis rääkida, et kuuldavasti on meestel mingisugusest eilsest muusikaauhindade peost räme pohmell, aga muretsemiseks pole põhjust, kuna nad ei vea kunagi publikut alt, vaid teevad täiega! They will deliver!!!

Publik oli igatahes varakult valmis ... Ja üsna äksi täis ... Üsna varakult, juba enne show algust pidin otsustama, kas ma tahan olla üks paljudest kuulidest pinball-masinas, kõigi lükata-tõugata, üles-alla hüpata, kätel fänne edasi anda, lendavast õllest läbi imbuda, uute sõprade joint'i kimuda, vennastuda, sinikaid saada, hulluda ... või tahan lihtsalt vaadata ja kuulata ... ja tuleb tunnistada, et valisin kergema tee. Taganesin väärikalt, meeter meetri haaval endale teed lavast kaugemale trügides, veel 10, 15, 20 meetrit, kuni jõudsin endasuguste sekka, seeniorite sektsiooni.

Punkt kell 21 nad tulid. Lühikestes liibuvates teksastes ja kauboisärgis klahvpillimängija ees, teised ükshaaval tema järel. Ilma sissejuhatuseta vajutati pedaal lõpuni põhja ja rahvas lava ees hullus! Laulja Sebastian Murphy oma tavapärases riietuses – dressid ja tennised, kusjuures dressipluus lendas seljast kohe kontserdi alguses, paljastades mehe üleni täis tätoveeritud, korraliku õllekõhuga, vormist väljas ülakeha. Aga see vist ongi õige rock-staari kriteerium – erinevalt paljudest teistest kannab ta selle välja. Efektselt! Laubale on tal kirjutatud sõna lös (seda ma muidugi oma kohalt ei näinud, teadsin seda varem), mis Google'i rootsi keele tõlke järgi tähendab äkki "lahti", "avatud"?

Viagra Boys on vaieldamatult tõusev täht. See energia, mis lavalt paiskus kombineerituna intelligentsete ja irooniliste laulutekstide ja võimsalt komponeeritud muusikaga, on vaid märk sellest, et need kutid jõuavad edaspidi järjest suurematele lavadele. Nagu nad ise ütlesid: "Paar aastat tagasi olime neli-viis narkolembest luuserit, maailma halvima nimega bändist, kes esinesid Södermalmis 20 inimesele" ... ja nüüd tänulik täismaja. Osalt on isegi kurb, et karismaatilise liidri tõttu jääb muu bänd mõnevõrra tagaplaanile, kuid just trummari Tor Sjöldeni ja bassimängija Henrik Höcketi veetud rütmivõimendused ja arendused viisid nii mõnegi kuulaja transilähedasse seisundisse. Poolteist tundi non-stop energiat muusikaga, mis mind kõnetab oli ... julgen isegi öelda, et värskendav ja natuke ka maagiline kogemus. Näha sellisel kujul energia vallandumist, mis maandas nii mõnedki rahvasse kogunenud pinged, oli füüsiliselt katsutav tunne! Selle kontserdi näol oli tegu puhtakujulise teraapiaga. Ja see on peaasi!

Ootan neid nüüd pikisilmi Tallinnasse, sest nädalavahetus Stockholmis oli eelarvele hävitav ... Aga väärt igat senti, krt!