Sel näitusel on teil üleval teos pealkirjaga "Tuul kui sosin, salakiri ja võluarvuti". Mida see tähendab? 

Norman Orro: Tegemist on tehnoloogiat käsitleva teosega. Olen alati mõelnud tehnoloogiast kui millestki, mis on väga kitsalt defineeritud ja mis läheb ajas ainult kitsamaks. Kui mõtleme tehnoloogiast, siis mõtleme arvutitest, metallkastidest, alumiiniumist, tulukestest. Väga paeluv on seda definitsiooni laiemaks mõelda. Eelkõige just sotsiaalsetest tehnoloogiatest kui et päristehnoloogiatest. Laulust, tantsust, kommetest, mis meil on. See teos oma poeetilise pealkirjaga üritab käsitleda muusikat kui sotsiaalset tehnoloogiat. Tuul on allegooria muusikale, helidele, mis hõljuvad õhus meie vahel ja vaid aeg-ajalt puutume nendega kokku. Puudutame või ütleme midagi ja tekib heli. Sellest siis tuli selline nimi ka. Ja tuul on miski, mis korjab üles need helid ja puutub kokku väga paljude asjadega oma teekonnal ja kui oleks piisavalt hea arvuti, see võluarvuti, siis me suudaks tuulest kõik selle informatsiooni kätte saada ja talletada ja asjalikuks asjaks kokku panna. 

Kuidas teie koostöö algas? 

N.O.: Eks loogiline koht on see, et kohtusime koolis. Nagu ka paljude teiste inimestega, kellega ma olen koos asju teinud. Võttis omajagu aega, kuni lõpuks jõudsime ühise keeleni või äratundmiseni. 

Joonas Timmi: Jah, mõned aastad kindlasti. See projekt on ühise loome alge, kui Norman palus mul aidata teha Hata Concept Store'i jaoks seinainstallatsiooni. 

N.O.: Jah, see oligi selline test piece, võiks öelda. Mina tulin selgema ideega ja Joonasel oli rohkem täidesaatev roll. Siis selguski, et asi on nii mõnus. Teistpidi, eks ma olen otsinud ka inimest, kellega koostööd teha, aga mu kriteeriumid on olnud suhteliselt spetsiifilised. Inimene peab midagi uut lauale tooma, peab olema piisavalt ambitsioonikas, ja mingit skill'i omama, mida mul endal ei ole. Joonase puhul on kõik need kriteeriumid enam kui täidetud. Ja peab lisaks väga chill inimene olema. Kuidagi tundus loogiline see.

J.T.: Omavahel oleme rääkinud ka maniakaalsusest töö juures. Et kui eesmärk on võetud, siis see tuleb kohe kindlasti ära teha. Ilma järeleandmisteta. 

Olete mõlemad oma töödes meeletult laia ampluaaga ja tundub et tõesti väga ambitsioonikad ja kriitilised selle osas, mida te teete. Tegelete installatsiooni, graafilise disaini, tootedisaini, interjööridisaini, helikunstiga. Kuidas nii paljudes erinevates meediumides töötamine igapäevaselt välja näeb ja kuidas need koos eksisteerivad? 

N.O.: Igasse päeva ei mahugi kõik tegemised, see on ilmselge. Olukord on suhteliselt skisofreeniline. Aga mida aeg edasi, seda rohkem õpib neid pause ja hetki kokku sulatama. Sinna vahele jääb ka parasjagu ümberhäälestamise aega. Seda oleme mina ja Joonas kogenud. Võib teha küll palju asju, aga tuleb valmis olla selleks, et see tuleb millegi arvelt. Minu puhul enamasti sotsiaalse elu arvelt. 

J.T.: Üldjoones üritan ma neid eri valdkondi lahus hoida või mitte samasse ajaraami paigutada. Samas tuleb ka ette, et tuleb hüpata ühelt asjalt teisele. Eks see on üpris eklektiline, ja see telgitagune on paras tõmblemine-mässamine. 

N.O.: Selle projekti puhul oligi võimalik näha, kuidas ma üritasin seal CNC-masina ja saepuru vahel musa komponeerida ja eks ta läks väga keeruliseks. Mingid asjad ei sobitu samasse ruumi. Kui on näiteks müra ja samal ajal üritad musa teha, siis see ei toimi. Kui on raske keskenduda, siis sel hetkel midagi keskendumist vajavat ikka väga raske teha. Aga ajagraafik surus peale, ei olnud muud võimalust. 

J.T.: Praegu oleme rääkinud rohkem praktilisest ja argisest-olmelisest poolest, samal ajal tunnen, et mõtteliselt neid asju omavahel siduda, siis igal meediumil on anda midagi teise valdkonda. Varasemalt olen tundnud, et väga raske on end identifitseerida, poole kohaga identiteedikriiski. Olen justkui kameeleon, kes ujub siin ja seal, ei võta mingit konkreetset vormi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et see ju olengi mina. Ühtset tiitlit ongi endale liialt dogmaatiline külge panna. 

Hakkasite otsapidi juba rääkima sellest teosest, mis teil Riia näitusel üleval on. Avage natuke, mis teos see on, milline see välja näeb ja mida te seal kumbki tegite? 

N.O.: Siin on väga palju tahke, mõtlen, kust otsast üldse alustada ... See näitus ise on oma raamistusega suhteliselt tehnoloogiakeskne. Vähemalt ta proovib seda uutmoodi käsitleda ja mõtestada. Meil parasjagu oli küpsemas midagi, mis sinna sobiks. See köitiski kuraatorite meeli. Umbes aasta varem olime Joonasega baaris ja vestluste käigus muljetanud, et võiks teha midagi sellist, mis näeb välja nagu harf. See oli mingi idee, mis tuli mulle kuskil poolunes ja muude allusioonide kaudu. See idee hakkas kohe külge. 

J.T.: Ma haarasin kohe sellest kinni, sest olen varasemalt kuskil mööbli ja kunsti piirimail oma osade töödega platseerinud. See harfi mõte, samal ajal kodus sünte näppides, küll ennast mitte muusikuks pidades, aga seda kui meditatiivset tegevust tehes tundus paeluv. Pool-utilitaarne aspekt on seal vähekene juures, aga samas vorm annab võimaluse harfi ümber mõtestada. Siis tegingi esialgsed mudelid, mis nägid absoluutselt teistsugused välja. Väike sketch, et idee käima saada. Sealt juba läkski seemnekene idanema. Idee oli mingisuguse vormi võtnud. Siis pool aastat oli seedimist ja sättimist. 

N.O.: Siis sai erinevate kuraatoritega kohtutud ja neile seda ideed erinevates vormides näidatud. Kas siis rohkem vormilise keele kaudu või kontseptuaalse keele kaudu. Ja osadele see täitsa näkkas ja asi läkski nii kaugele, et kutsuti juba näitusele. 

J.T.: Aga vastus su küsimusele: oma vormilt on ta mehhaniseeritud harf. 

N.O.: Siinpuhul oli erakordselt huvitav jälgida seda, et lõpuks õnnestus käima tõmmata selline idee, kus idee ise oli nii tugev, et ei olnud vaja väga komplitseeritud raamistust selleks, et see üldse koos püsiks. Enamasti on nii, et pooleliolevat teost inimestele seletada on põhimõtteliselt võimatu, sest ise ka veel otsid ja kompad. Selle asja puhul oli see mehhaaniline kese niivõrd tugev, et selle ümber andis ehitada ja luua nii audiovisuaalset kui ka müütilist maailma. See seeme oli väga õige. Mingi hetk läks protsess väga tehniliseks. Mõtlesime, et teeme harfi, mis mängib iseennast. Pool-müütiline, oma vormikeeles tehnokraatiat tögav seade. Meid huvitas see mõte, et ta päriselt mängibki muusikat ja sealjuures teeb seda nähtamatult, iseenesest. See mõte oli väga ahvatlev, sellist masinat on läbi ajaloo üritatud leiutada, see on inimeste kinnisidee olnud sajandeid. Meie puhul on neid asju inimlikus skaalas võimalik teha. Ei pea täiesti hulluks ennast engineer'ima. Siin tulevadki mängu meie taustad, et me kumbki oskame asju suhteliselt ratsionaalselt lahendada ja läbi testida. Meie disaini-background annab oskuse asju prototüüpida. Isegi kui projekt tuleb väga hullumeelne kokku, siis me oleme piisavalt motiive ja tehnilisi lahendusi läbi käinud, et see asi oleks võimalikult mugavalt teostatav. Sellist asja võiks ka väga kilplaslikult lahendada. Research'i käigus vaatasime läbi palju erinevaid elektrotehnilisi lahendusi, nägime, et on väga hullumeelseid monstrume ehitatud, et sarnast asja saavutada. Tegelikult oli tarvis pigem laid-back inimlikku lahendust, et seda oleks võimalik piisavalt kiiresti teostada. 

J.T.: Enamus lahendusi, mis me netist leidsime, olid väga tõsised, mehhaaniline pool võttis kogu asja üle ja romantiliseks vormiga tegelemiseks väga kohta ei olnud. Su mõte resoneerub minuga, et tehniline know-how, mis meil on, lubab meil lõpuks vormiga hullu panna. Ka selle harfi vormikeele mudeldamise puhul proovisime teda võimalikult ekstreemumini viia. Näiteks ta jalad on väga kaugele viidud, justkui mõjuks ebamaiselt. Aga samas asi püsib koos ja on turvaline. 

Siit jäi kõlama kaks mõtet. Esiteks tehnokriitika ja teisalt teie visuaalne keel. Mis on selle koosluse tagamaad? Kui vaadata kas või näiteks teie mõlema kodulehti, siis näib, et teil on väga suur ühisosa ja isegi kui olete aastaid lahus töötanud, on see justkui siiski paralleelne. Tundub nii loogiline, et te praegu seda näitust koos teete. 

N.O.: Tehnokriitika on kindlasti mingi asi, mis käib läbi. Tehnoloogia lummus ja hate samal ajal. See on asi, millega ma olen läbi oma kunstniku- ja disainikarjääri kogu aeg maadelnud. Päris ludiidiks ennast ei pea, kõik need asjad, mida me teeme, tõukuvad tehnoloogiast või üritavad seda nihestada ja uusi esteetikaid välja pakkuda. See ilmselt ongi kõige siduvam element meie esteetilistes kobarates. 

J.T.: Minu puhul ka, tehnokriitika on põgenemine graafilise disaini juurest käsitööliseks olemise juurde, aga samal ajal lubades sinna juurde 3D-printeri ja CNC-freesimise võimalused ja kõik n-ö kaasaegsed tööstuse elemendid poolromantilises, juugendi või vana maailma võtmes. Üksikeksemplarid, teatud dekoor ja muu, mis meie modernismijärgsest ajastust suuresti vähenenud on. Tegelen sel viisil uute vormiotsingutega. Väike tehnoloogia-hate ja samal ajal lummus on tõesti asi, mida ma ise olen ka väga palju analüüsinud. Ma ei arva kindlasti, et tehnisintellekti maailmavallutus on üdini halb. Kasutan ise ka väga palju selliseid lahendusi. Aga nende erinevate protsesside käigus on kindlasti üks püüe eetilisemate lahenduste leidmine. 

N.O.: Üks teema on eetiliste lahenduste leidmine, teine on ikkagi erinevate võimalike esteetikate lahkamine. Selles me oleme end õudselt lukku pannud, 50 aasta jooksul ei ole mingit erilist vormiarengut toimunud. Võib ka mõelda tagasi juba valgustusajastusse, kust alates domineerib mingi ratsionaalse mõtte üleküllus. Oleme selles laines hästi mugavalt kogu aeg, aga see kindlasti ei ole eluterve. Sellega me jõuame välja nii otsesesse kui kaudsesse singularismi. See ei tundu elukeskkonnana ega kultuuri eksisteerimise mõttes väga tervislik asi mida teha. See on üks tõukejõud, mis paneb meid tahtma midagi teha. Tehnoloogia küll, aga what if, kui see näeks välja nagu folk-asi. 

Norman, oled ühes intervjuus öelnud, et kirjutad muusikat nii, et kõigepealt kujutled mingit keskkonda või maailma ning seejärel seda, kuidas see maailm kõlab. Kas samasugusel meetodil teed ka oma visuaalkunsti, skulptuure? Tõid ka välja, et seekord tuli harfi mõte sulle poolunes, kust ideed tulevad?

N.O.: Seda poolune asja on suhteliselt harva tegelikult. Pigem on kuskil sügavas ajusoppides mingid intuitsioonid, mida oled elu jooksul kogunud. Tahad neid väljendada ja muudkui otsid neid erinevaid väljendusviise või erinevaid variante, kuidas neid intuitsioone mingisse vormikeelde riietada, mis ka teistele inimestele huvitav tunduks. Muusikat on kergem kuulda peas kui visuaalkunste. Füüsilisi asju peab ikka natukene nikerdama selleks, et aru saada, mis seal toimub. See materiaalsus on väga reaalne ja eriti üllatavalt mõjub see, kui tulla graafilise disaini taustast. Oleme kõiki asju harjunud vaatama ja nendest mõtlema läbi ekraani, niipea kui hakkad midagi tegema, siis selgub, et materiaalsust on rohkem, kui oleks võinud arvata. Muusika puhul on tegelikult sarnaselt, sest me armastame muusikat hästi efemeerselt käsitleda, aga tegelikult muusiku ja produtsendina võin öelda, et muusikal on ka mateeria. Tal on tihedus, paksus, laius, temporaalsus. See kõik tähendab seda, et see ei mahugi igasse ruumi. See tuleb näituste puhul väga hästi esile, sest seal on ruumitunnetus kõrgendatud. On kompositsioon, seal ruumis on võib-olla teised teosed, mis teevad ka häält või on neil mingid muud omadused ja seal hakkad kohe kompama muusika piire. Enam ei saa sellest nii vabalt mõelda, et oleks nagu tühi canvas. 

Joonas, kuidas sina mõtteid kogud? 

J.T.: See on suuresti ruumis. Ma ei ole teksti kujul narratiivi loomes kõige parem, aga sellevõrra ma panengi asju vormi. Eks suuresti selle graafilise disaini pealt tundus, et ühest dimensioonist jääb väheks. See annab nii palju väljendusvõimalusi juurde. On võimalik luua keskkond, kuhu keegi siseneb ja see haarab kõiki meeli. Oled mingi loo keskmes. Meeldib olla ise selles olukorras ja luua teistele seda võimalust. Tihtipeale alustan oma töid virtuaalreaalsuses, hakkan seal mudeldama. Kui mõni mudel on kuju võtnud, panen nad 3D-printerisse printima. Läbi selle näen asja olemuse ruumiliselt ära ja saan nende tugevust katsetada. Sellelt baasilt tuleb tehniline joonis ja komplekteerimine. Kogu protsess on üpris ümberringi ja samal ajal vormikeel taotleb pigem traditsioonilise puidutöö või käsitöö või vana maailma detailirohkust. Kindlasti neid asju saaks lihtsamalt teha, aga erinevaid valdkondi tundma õppides tekib isetegemine ja kõiges natukene osavnäpp olemine. 

"Kunstiministeerium" on Klassikraadio eetris laupäeval kell 10, kordub esmaspäeval kell 14.