Ajaloolase taustaga Rainer Saksalt ilmus sel aastal raamat "Ukraina sõja päevikud", dokumentalist Vahur Laiapea andis tänavu välja aga raamatu "Ukraina päevikud". Viimase sõnul on need nimesarnasusest olenemata väga erinevad raamatud.

"Rainer on ekspert ja tema vaade sõjale on teises võtmes kui minu oma, kes ma ei ole julgeolekuekspert, aga üritan inimestele lähemale jõuda. Nendele inimestele, kes on seal oma kannatused kannatanud ja kannatavad siiamaani," rääkis Laiapea.

Saks ütles, et need raamatud kindlasti näitavad seda koledat sündmust oluliselt erineva nurga alt. "Mina olen üritanud jälgida neid sündmusi oma mätta otsast ja katsunud emotsioone tagasi hoida. Just nimelt seepärast, et keskenduda sündmuste kulgemisele ja üritada välja tuua, mis neid sündmusi mõjutab."

Kuigi inimlikud kannatused on tema sõnul selles sõjas kõige olulisem, siis ta ei räägi nendest selleks, et raamat oleks teisest fookusest. "Kui hakata seda sõja päriselt või takkajärgi hindama, siis humanitaarne dimensioon on selles sõjas kõige olulisem. Kõik muu on täiesti sekundaarne."

Saks, kes erinevalt Laiapeast sõja ajal Ukrainas käinud ei ole ja on rohkem seda jälginud eemalt, tõdes, et ühte objektiivset vaadet sõjast ei ole. Aga on suured inimlikud väärtused ja põhiväärtused, millele sõda avaldab ka mõju ja millest lähtuvalt inimesed seda võiksid ja peaksid käsitlema.

"Aga detaile, mida sellest on võimalik talletada, on nii palju, et see annab kunstile piiramatud võimalused sellest inspiratsiooni saada," lisas Saks.

Laiapea tegi Ukrainast esimese dokumentaalfilmi "Ukraina fragmendid" 2015. aastal. Kui ta aasta tagasi Ukrainasse naasis, läks ta sinna ka kõigepealt mõttega filmi teha.

"Aga kui sõda algas, siis tajusin, et film, mis saab aasta-pooleteise pärast valmis, saab olema oluline, aga on igal juhul tagasivaade. Olles siiski ka kirjutav inimene, tundsin, et nüüd on aeg, kus tuleb hakata pidevalt seda lugu kirjutama ja inimestele andma," rääkis Laiapea.

"See päevikuvorm kajastab ka seda hoiakut, et see on nüüd ja praegu ja ma pean võimalikult kiiresti selle, mida ma teada saan, panema nii kirja, et see puudutaks inimesi. Eelkõige ka meie enda Eesti inimesi, kelle jaoks see ei oleks lihtsalt kaugel olev asi, vaid kes mõistaksid emotsionaalselt, et see on meie sõda."

Saks sõnas, et praegu on veel aeg, kus inimesed Eestis saavad suuremas osas aru, et see sõda puudutab väga tugevalt ka Eesti tulevikku. "See on põhjus, miks selle vastu tuntakse nii palju huvi ja tahetakse teada, mis seal toimub. Kõik info, mis seda kirjeldab, on teretulnud. /---/ Kindlasti on neid, kes arvavad, et see ei ole oluline, aga neid ei ole väga palju."

Selles sõjas on peidus tohutu hulk üksikuid lugusid, mida praegu ei jaksa keegi väga palju kajastada, lisas Saks.

"Neid on meemidena märgatud. /---/ Aga seal on tohutult palju väikeste või seni märkamata jäänud kangelaste lugusid, mida ei jaksa praegu keegi ära kirjutada ja kajastada. Selles mõttes töö, mida Vahur teeb, ongi just see, mis on natuke rohkem tulevikku suunatud ja hakkab tulevikus kujundama pilti sellest sõjast, väikese retrospektiiviga."

Ta tõdes, et ukrainlastel seda elutervet, -jaatavat huumorimeelt on ka suurele tragöödiale ja agressorarmee kuritegudele vaatamata veel siiski märgata. "Siin on pinnast väga mitmekihiliseks jutustuseks tulevikus."

Kuigi Saks üritas oma raamatus emotsioone vältida, ei saa ta öelda, et kirjutas selle ilma emotsioonideta.

"Muidugi ma olen Ukraina poolel. Täiesti selgelt, selles ei ole kahtlust. Aga tuleb proovida näha ka nende nõrkusi ja sellest märku anda, et meil see teadmine oleks ratsionaalne, mitte ainult emotsionaalne. See on ajaloolase põhiline roll – katsuda emotsioone hoida kõrval ja näidata ratsionaalselt, miks need asjad nii kulgevad. Et ei ole ainult head ja halvad emotsioonid."

Saks tunnistas, et ka langenud Vene sõdurite hulgas on tohutult palju lugusid. "Seal on väga traagilisi lugusid. Ka neid, kes lähevad sõtta täiesti teadlikult ukrainlasi tappa. Need on kaks äärmust. On ka neid, kes põgenevad selle sõja eest. Ma ei ole üldse nii kitsarinnaline, et väidaks, et see sõda puudutab ainult Ukraina inimesi. See on palju laiem küsimus humanitaarsest vaatevinklist."

Laiapea sõnul on dokumentalistika tema jaoks 90 protsenti empaatia ja 10 protsenti kõik muu. "Kui ma teen filme, siis ma kindlasti ei ole a priori infojagaja, vaid ma olen suhete või tunnete avaja ning jagaja. Filmide tegemisel minu ja filmitavate suhe on põhiväärtus. Kui see töötab ja toimib, siis on lootust, et filmist tuleb ka film, mida on inimestel huvitav vaadata."

Vene sõduritest rääkides tõdes ta, et sõda on aga koht, kus tuleb empaatiast paratamatult teatud ulatuseni distantseeruda. "Aga mitte dehumaniseerida neid inimesi. Ma olen ise üritanud vältida parastava hoiaku võtmist olukordades, kus räägitakse Vene sõdurite hukkumisest. See on nende surm, nende elu ja nende saatus. Seal taga on nii palju asju ja kihistus – kultuur, milles nad on ise kasvanud ja mida nad pole ise loonud ja mis on peale pannud hoiakud ja maailma, mis neid on toitnud."

Saks tõdes, et ka siis, kui sõda saaks hommepäev läbi, saaks sellest sõja-aastast kirjutada pikka aega, mitu korda ja erineval moel. "See on alles algus, mida me praegu näeme. Filme hakkab tulema igasuguseid. Sinna tuleb terve tööstus taha."

Laiapea usub, et see sõda annab materjali, mida läbi töötada, aastakümneteks, kui mitte isegi -sadadeks. "Nagu iga suure sõja ja katastroofiga. Aega, et nüüd on Ukraina teema ja sõda käsitletud ja tõmbame joone alla, ei tule mitte kunagi."