Lapseeas olid mul vanad sõbrad. Päris lapseeas päris vanad. Võib-olla ma puutusin teiste omasugustega vähe kokku, võib-olla oli mul vaja isakuju – nägin ju üheksanda eluaastani oma isa harvemini kui oleks pidanud. Ei tea.

Ka vanaisadega ei olnud mul eriti vedanud. Ema isa tuli Tallinnast külla harva ja rääkis siis ainult emaga, minuga mitte. Mu erutus sellest, et ta tuli, peegeldas ema erutust, minule jäi ta võõraks. Kuni ükskord tuli tädipoeg Rein ütlema, et vanaisa on surnud – oli Musta mere ääres südamerabanduse saanud. Ongi Jaltasse maetud.

Teine vanaisa oli lihtsalt juba liiga vana. Tema juures Laatres olin vahel suviti küll. Istusime siis vaikides kõrvuti, kuni minul igav hakkas ja ma midagi huvitavamat ette võtsin – ikka üksinda, ega seal teisi lapsi ei olnud.

Too Tallinna-vanaisa oli kord võimas mees olnud. Peterburis inseneriks õppinud ja siis alul tsaariarmee ja siis ilmselt natuke aega ka Kerenski-aegse Vene sõjaväe jaoks oluline olnud, Putilovi tehases osakonda juhatanud, soomusmasinaid täiustanud ja Vene lennukitele Rolls-Royce´i mootoreid peale pannud. Oli relvatööstuse insenerina ka mundrit kandnud. Kohtus mu vanaemaga 1913. aastal Tsarskoje Selos, sai üle pika aja eesti keeles rääkida ja armus ära. Õigupoolest oli see tema seltskonna silmis mesallianss, vanaema oli Tähtvere mõisa aedniku tütar Tartust, küll ka juba daamiks kasvatatud, sakslaste koolis käinud, elas Tartus Lossimäel ja mängis klaverit ja puha, aga pealinna preilide kõrval oli ju siiski maavillane. Eks see vast vanaisa köitiski.

Siis olid nad Piiteris abiellunud ja revolutsiooni ajal Piiterist ära tulnud, vanaema paariaastase lapsega (minu tädiga) ees ja vanaisa läbi verise vene segaduse hiljem järel. Olid Tartus paikseks jäänud ja vanaisa oli vabriku asutanud, ametliku nimega "Metallitööstus Johannes Hirsch, piimatööstuse sisseseaded." Vabrik andis tööd 50 inimesele ning vanaisa oli Tartus tuntud avalik tegelane, linnavolikogu liige. 

Hiljem, pärast sõda ja Stalini-aja jubedusi elas vanaisa Tallinnas, rääkis vähe, aga naeratas ikka rõõmsalt ja julgustavalt nagu enne ... mina olen oma naeratuse temalt pärinud.

Isaisa, see, kes Laatres elas, toodi meie juurde, kui mina olin ehk umbes 12-aastane. Ta oli vanadusest peast segi läinud. Kui ma koolist tulin, olime mitu tundi kahekesi ja ma kartsin teda natuke. Ta tahtis minuga rääkida, aga oli hakanud eesti keelt unustama, seda oma noorpõlve aegse saksa keelega segi ajama. Ta oli nooruses – või mitte enam väga nooruses, ikka ehk juba 35-aastaselt – olnud Jõgeveste mõisas omainimene, teinud kaasa mõisa allakäigu, kui noorhärrad sõtta võeti ja suured tallid sõjaväe tarbeks hobustest tühjaks tehti, oli siis mõisa viimastel päevadel seal nii opmani kui tallmeistri eest olnud ning mõisa riigistamise järel Väikesel Emajõel lihtsalt parvevahi ametit pidanud. Kuni mu isa tuli linnakooli panna. Siis tuldi Tartusse ära. See oli 1920ndate keskel.

2007. aastal ilmunud lasteraamatus "Hea poisi jutud" kirjutasin tollest vanaisast nii:

"Ühel õhtupoolikul, kui koolist koju tulin, kuulsin toast hääli. Teadsin, et ema pidi sel päeval kodust ära olema, seega oli ju arvata, et vanaisa oli koeraga kahekesi, kui talle just kedagi külla polnud tulnud. Nii palju kui mina teadsin, polnud tal ühtegi tuttavat. Tähendab, neid oli ju kunagi ehk väga palju olnud, aga nad olid kõik juba väga ammu surnud.

Tegin esikuukse tasakesi lahti ja jäin seisma kui halvatud: vanaisa rääkis peegliga. Ta mitte ainult ei rääkinud, vaid vehkis kätega, edvistas oma hambutu suuga, naeratas, noogutas, vidutas paremat silma ja laulis oma kriipiva häälega lühikese laulujupi. Minu koerakutsikas, minu oma armas koer kargles kui hull ümber vanaisa ja klähvis rõõmsalt.

Edasi oli minu jaoks tegelikult kõige õudsem veel see, et ma ei saanud vanaisa jutust mitte mõhkugi aru. Nüüd ma muidugi tean, et see oli saksa keel, õieti kohmakas ja ajast-arust siinne, tähendab baltisaksa keel, mida vanaisa 60 või 70 aasta eest, enne talutüdrukuga abiellumist kõikide oma sõpradega oli rääkinud. Mida siis ju kogu linn rääkis."

Nii pole ma oma vanaisadest õieti kummagagi rääkinud – üks ainult naeratas mulle ja teine kippus rääkima seda imelikku saksa keelt. Ja siis varsti – kui olin juba algkooli keskkohast üle saanud – polnud neid ju äkki enam kumbagi elus. Siiski, olen alati teadnud, et nende elu hiilgeaeg jäi tsaariaega – ja see teadmine on mind ilmselt kujundanud, mu ajatajule sügavuse andnud. Eks ole, kui teistel minuvanustel ulatus aja tajumine eestiaega, siis minul tsaariaega – ja siin on suur vahe.

Aga need vanaisad, keda ma ise endale valisin, olid huvitavamad ...

*

Esimene neist oli professor Vabbe. Ma ei saa öelda, et teda mäletan, olen mäletanud küll, aga ajaga on need lapsepõlve mälupildid kaduma läinud, segunenud ettekujutuste ja oletustega hilisemast ajast. Aga olen tõesti emaga koos Vabbel palju külas käinud ja tema viimasel eluaastal vahel ka väga vaikselt üksinda ta ateljees istunud, kuni mulle sinna järele tuldi.

Ado Vabbe oli mu vanemate sõber ja õpetaja, nii isa kui ema oma. Isaga olid nad tuttavad juba 1935. aastast, kui isa Pallasesse astus, emaga võib-olla 1943. aasta lõpust, Pallase jõulupeolt, vähemalt on ema mulle tolleaegset professor Vabbet kirjeldanud.

Vabbega oli nii, et tal oli noorpõlves suur armastus olnud, lopsakate vormidega jõukast perest vene iludus Sinaida. Sinaidaga koos oli Vabbe 1911. aastal 19-aastase noormehena Münchenisse Ažbé kunstikooli õppima läinud – Sinaida õppis seal konservatooriumis laulmist – ning siis mõni aasta hiljem olid nad kahekesi pikalt Itaalias ringi reisinud. Olid seal nii palju Sinaida papa kuldmünte läbi löönud, et tüdruk koju jõudes kohemaid rikkale Venemaa sakslasele mehele pandi ja ära Saraatovi kubermangu saadeti. 

Vabbe vanas eas tehtud visanditel (nendest mappidest, millest mina oma viimastele luuleraamatutele olen illustratsioone valinud) on tihti just ühte tüüpi lopsakaid akte, täiesti ilmselt on need vana kunstniku minevikuunistused. Nojah, ja minu emal olid samasugused vormid ... Midagi tõsisemat Vabbe ja minu ema vahel olla ei saanud, vanusevahe oli liiga suur ja pealegi oli sõja- ja Stalini-aja raskus Vabbet tublisti vanemaks muutnud, aga usun, et professor oli mu emasse natuke armunud, see soe lugupidamine paistab ka 1950ndatel maalitud ema portreest. Ja mina käisin ju emaga alati kaasas ...

Olen Vabbest 2007. aastal ühe väikese näitusega seoses Postimehele kirjutanud. Siin lõik sellest:

"Kuuekümnene Vabbe oli veidrikust vanapoiss (õigupoolest oli ta leskmees, ta abikaasa oli kümme aastat varem surnud, aga ma räägin sellest, milline ta paistis, tema olekust teiste jaoks), tujukas, lohakas ja enesekeskne. Ta kandis küll endiselt kindaid ja kübaraid, ent tema ülikonnad ja mantlid olid 10–15 aastaga mõnevõrra vormist välja vajunud. Kui poeg Paul Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima läks, jäi Vabbe üksi elama väikesesse korterisse Kompanii (tookord Hariduse) tänavas. Korter asus viltuse maja ülakorrusel, vaatega jõele.

Vabbe endised õpilased käisid teda vaatamas, hoolitsesid ta eest – käisid poes ja kasisid korterit, jalutasid temaga linna peal, istusid kõrtsides, püüdsid maestrole välja teha (varasematel aegadel oli Vabbe neile välja teinud). Vabbe käitus tihti poisikeselikult, ulakalt, patsutas ettekandjaid tagumikule, laskis libedaga tänavatel liugu (tüdrukud, minu ema ja Lagle Israel näiteks pidid teda joostes kahelt poolt toetama), ropendas ja jäi vahel ülearu jokki. Aga kõik ta õpilased jumaldasid teda. Miks küll?

Vabbe kandis endas vana, maailmasõdade-eelset Euroopat. Tema kergus, teatud rafineeritud klounaad (Siuru ajal öeldi: arlekinaad), tema esprii pärines ajast, mil ta õppis Münchenis Ažbé juures, oli tuttav või isegi sõber Kandinskyga (Vabbe olevat Kandinskyl vahel jalgrattaga äärelinnas külas käinud), reisis Itaalias, sattus sõja tulles Venemaale – ning jälle – oli tuttav või isegi sõber Majakovskiga. 

Muidugi, Vabbe reisis ka hiljem, Pariisist ja Sevillast rääkis ta ju hilisemaid, 1920ndate aastate muljeid, ent temale eriomane euroopalikkus oli siiski just see: muretu, süüdimatu, kogu kunstivälist maailma mitte millekski pidav vaba ja artistlik vaim viimasest kaunist ajast Euroopas enne 20. sajandi esimesi suuremaid koledusi – kaevikusõda, mürkgaasi ja vene kommunismi.

Vabbe võis äkktuju ajel maja tagant (see maja asus Inglisilla kõrval muusikakooli vastas) kojamehe redeli tuua, teise korruse akna taha ronida, mu emale läbi akna lille anda ja jälle kaduda (maja välisuks oli seejuures lahti), võis kunstinõukogus öelda: "Teate, sotsialistliku realismi juures on ju piltide selgitavad pealkirjad väga olulised, näiteks ühiskondlikus käimlas Emajõe ääres, teate, hoiukassa taga, seal on ju ka korralikult igale joonistusele kas P ... või M ... alla kirjutatud," võis põlvili langeda ja mõnele oma naisüliõpilasele armastust avaldada, teades täiesti selgelt ette, et ta vaid südamlikult välja naerdakse.

Ja ometi, tema süvenenult räägitud mälestused Euroopa uuemast ja ka vanemast kunstist, suurtest muuseumidest olid erakordselt detailsed, erakordselt õpetlikud, rääkimata siis veel ateljees õpetatust: Vabbet peeti õigusega Pallase .- ka nn järel-Pallase – kõige olulisemaks õppejõuks.

Vabbe kaks tuntumat portreed nimetatud perioodist on minu emast ja Tuui (sõprade ja lähemate tuttavate jaoks üldiselt Tui) Koortist. Oma ema mälestusi olen juba rääkinud, nüüd meenutan Tuui Koorti omi, kes elas koos oma ema Mari Koortiga Vabbest sadakonna meetri kaugusel, Matteuse projekteeritud majas Rüütli ja Gildi nurgal, milles praegu asub muusikariistade pood.

Vabbele meeldis kangesti Mari Koortiga Pariisist rääkida, ta tuli tavaliselt väga hilja õhtul, ajas daamid kas või voodist välja – ja istus ja rääkis varase hommikuni. Asi oli ka selles, et Vabbe ei tahtnud hästi üksi kodus olla.

Tema korteri kohale pööningule oli 1941. aasta südasuvel üks Kivisilla kivi sadanud, lagi kooldus nüüd selle raskuse all ning lae peal ... olid koerad. Nõukogude miilits tõi oma koerad igal õhtul üle tänava sinna jooksma ja magama, et nad jäätunud lumes käppi veriseks ei kraabiks või liikumatusest rasva ei läheks.

Koerad lõugasid niisiis professori voodi kohal, kivi kaalus pragusid lakke – ja vanahärra tõmbas aga jälle oma veidike määrdunud valge mantli selga ja kõndis endisel kiirel kergel sammul (mida Ella Ilbak mälestusteraamatus kirjeldab) vana tuttava juurde Pariisi meenutama. "Vabbel oli isemoodi vinguv hääl, tema "viu-viu" oli trepilt pikalt kuulda, kui ta alt tulema hakkas," ütles Tuui Koort.

Olen kunagi Tartu Kunstimuuseumis kuulanud linti Mari Koorti mälestustega. Proua Koort rääkis sellel, kuidas ta kangesti armastanud Pariisi bulvaritel aega surnuks lüüa, eriti meeldinud talle välikohvikutes istudes mööduvaid uitajaid (proua Koort ütles: flaneerijaid) jälgida. Jaanil olnud parajasti suurem tellimus käsil ning sõbrad tutvustanud noorikule Pariisi päris hea meelega. Kui Mari Koort siis nimesid nimetab – Friedebert Tuglast ja Konrad Mäge ja teisi – lipsab sinna ka Ado Vabbe nimi hulka.

Seda on üldiselt vanaproua väikeseks mäluviperuseks peetud, Vabbe oli tookord alles 19-aastane, elas Münchenis ja ei liikunud veel kuigi laialt ringi, ka pole ta ise sellest võimalikust Pariisis käimisest hiljem kõnelnud. Ilmselt ei olnud Mari Koort seega Vabbega üheaegselt Pariisis olnudki.

See selleks, tühja sest eksitusest, aga ennast proua Koorti mälestustesse poetada – kevadisse Pariisi, õitsvate kastanite alla, Tuglase ja Mäe vahele – võis ainult see, kes sinna tõesti sobis, see, kes ka keset Stalini-aegse Tartu pimedust südames oma nooruse Euroopat kandis."

*
 

Teisest suuremast sõbrast mu lapsepõlves ei ole ma varem rääkinud. Temast on üldse vähe räägitud - teenimatult vähe. Kui Vabbe suri, siis olevat mina mõnda aega Vabbet suure Tartu kunstnike maja peal taga otsinud. Kui ma kadunud olin, oli mind kõige targem kõigepealt maja teisest tiivast Vabbe ateljee ukse tagant otsida. Siis, natuke hiljem olin ma kõik halli peaga onud hoolega üle vaadanud ... ning siis otsustavalt ühel sõrmest kinni võtnud. Pidin siis olema juba viiene. 

See uus sõber oli minu sõber hea meelega, mu isa sõber oli ta juba palju aastaid olnud. Leidsin ta tavaliselt peale lasteaeda monumentaalateljeest, istus seal ja rääkis meestega juttu või võttis natuke napsi, valgete lokkidega südamlik ja lõbus härra. Mul oli seal tore olla, sain Elmar Rebase ja Robert Rudolf Volgiga ka hästi läbi, aga hoidsin rohkem Aleksander Elleri ligi.

Aleksander Eller oli Heino Elleri noorem vend, oli tema kannul 1913. aastal Tartust Peterburi õppima läinud, temaga sama tuba üürinud ja alguses (kaubanduskooli kõrvalt) ka muusikat õppinud, siis aga kunstile üle läinud ja lõpuks skulptuurile pidama jäänud. Revolutsiooni järel, kui Heino Eller Tartusse tagasi tuli, läks Aleksander elama ja õppima Berliini. Elas vahepeal ka Pariisis, õppis samas ateljeekoolis, Académie de la Grande Chaumière´is, kus enne teda mõnedki eestlased olid õppinud, ning tuli alles 1926. aastal Eestisse tagasi. Elleritel oli Laevas suur talu, erilist rahamuret neil ei olnud, nii sai Aleksander ainult neid tellimusi ette võtta, mis talle endale huvi pakkusid, tegi näiteks praeguse Haridusministeeriumi fassaadile need kaks figuuri, mida me hästi teame.

Kui sakslased 1941. aastal Tartusse jõudsid, leidsid nad niisiis siit ühe peene Berliini härrasmehe eest ja tagid tast – Vanemuise direktori! Eller oligi kogu saksaaja sellel kohal, korraldas näiteks ka Tubina "Krati" lavastust, saksakeelsetest operettidest ja laulukavadest rääkimata. Vanemuise tase oli tollal kõrge, Ernst Kruuda tegi just siis oma hiilgerolli Leoncavallo "Pajatsites." Teatri ilusas uues tiivas, Matteuse tiivas n-ö tulid lavale ka Mascani "Talupoja au," Donizetti "Don Pasquale" ja Puccini "Boheem." 

Idarindelt nädalaks puhkusele lubatud Saksa rindeohvitseridel oli Tartus mõnus olla: Vanemuise teater, praeguses Vanemuise väikeses majas asunud kino Deutsche Lichtteater, Pallase näitused ja kohvikud. Mu isaga oligi Eller just sel ajal sõbraks saanud. Isal oli saksaaegses Vanemuises veel sõpru, Ernst Kruuda ja Elmar Salulaht näiteks, Udo Väljaotsa ("Krati" peaosatäitjat) tundis ta muidugi ka.

Pärast vangilaagrit ja asumist Tjumeni oblastis tuli Aleksander Eller Tartusse tagasi ja püüdis kunstnikuna aktiivne olla. Mingil määral see tal vist isegi õnnestus, tema nimi vilksatab Tartu näituste kataloogides küll. Minu kogus on Elleri tehtud bareljeef minu isast aastast 1955. Tundlik prantsuse kool, meenutab prantsuse münte ja medaleid ülemöödunud sajandist, väga erinev tuimast vene reljeefi koolkonnast, justkui poeetiliste rõhutustega ja selge, sügava kontuuriga.

Eller suri 1971. aastal. Mina olin siis 14-aastane. Mäletan teda ka umbes sellest ajast – ja nii suure poisi mälestused püsivad küll selgena ka 50 aasta möödudes. Mäletan, kuidas ta kannad vaikse klõpsuga kokku lõi ja oma valgete lokkidega mu ema käe kohale kummardus ... selline käesuudlust markeeriv žest Peterburi-aegadest, omakorda rohkem kui poole sajandi tagant.