Ma ei suuda enam meenutada, kust pärinevad minu teadmised sellest, kuidas teatris käituda. Kas räägiti kodus või võeti teemaks koolis, mitte ei mäleta. Aga tean, et käitumisetiketti on mulle õpetatud ja see on eluks ajaks meelde jäänud. Küll aga on mõned hiljutised teatrikülastused valusalt näidanud, et taoline õpetus on paljudest teistest täiesti mööda läinud.

Teatris ei osata enam käituda! Järgnevalt toon välja häirivaimad intsidendid, mis on minu või minu tutvusringkonna teatrielamusi rikkunud.

Sõbrannaga lobisemine

Minu taga istuvad kõrvuti kaks naisterahvast, kes on tulnud koos teatrisse. Omavahel lobisetakse terve see aeg, mil saal alles täitub. See on täiesti normaalne. Paraku lobisemine tulede kustudes ei lakka.

Omavahel hekseldatakse sosistades läbi praktiliselt kõik stseenid. Minu elukaaslane keerab ennast ringi ja vaatab lobisevatele blondiinidele etteheitvalt otse silma. Äkki saavad aru, et nende mulin segab? Ei. Kahjuks on mõju null. Lobisemine jätkub. Kuniks ma olen juba nii närvis, et käratan ise muttidele peale.

Ütlen ausalt, et polnud hea tunne niimoodi teisi täiskasvanud inimesi keelata. Mul endal hakkas piinlik. Aga muudmoodi enam ei saanud, kuna etendusele keskendumine oli võimatu. Kas nad tõesti ei tea, et teatris tuleb vait olla?

Hobuse kombel hirnumine

Draamateatri "Lehman Brothers". Minu meelest üks parimaid lavastusi, mida tänasel päeval Eesti teatrites vaadata on võimalik. Tempokas, kaasakiskuv, nutikas ja loomulikult ka päris naljakas. Igati ootuspärane, et esineb naerupahvakuid ja lõbustatult muigamist. Aga et peaks lausa röökides naerma? Et naerdes peaks end seljatoelt lahti tõmbama, et siis, kõht kõveras, täie põntsuga tagasi tooli kukkuda, nii et terve pingirida vappub? Kas see on ikka okei?

Tean inimest, kes oli etendusele tulnud enda sünnipäeva puhul ja sattus kõrvuti istuma just sellise hüsteerilise naeru käes vaevleva naisterahvaga. "Lehman Brothers" kestab peaaegu neli tundi. Kusjuures naljakas on otsast lõpuni. Käsi püsti, kes arvab, et sünnipäevalisel oli meeldiv kogemus.

Närviline näperdamine

Laval on tõsine tükk. Tõsine tükk sisaldab sageli palju rohkem vaikushetki kui keskmine komöödia. Vaikus annab võimaluse laval toimuvat sünteesida ja korraks enda sisse vaadata. Seda muidugi ainult juhul, kui selja taha/kõrvale ei satu istuma kompulsiivse häirega isikut, kes peab midagi 24/7 näpu vahel näperdama või lõgistama. Näiteks käekoti lukku. Või köhakommide krõbisevat ümbrist. Ükskõik mida, peaasi, et jaguks näputegevust ja seda oleks ka kuulda.

Aitab sellest, kui krõbistamine korrakski häirima hakkab. Mitte midagi muud enam ei kuule, kui seda närvilist krõbinat.

Tahaks väga inimest korrale kutsuda, aga ei tea, kes süüdlane on. Kogemata võõrast inimest krõbistamises süüdistada ju ei soovi? Kuna keegi teine ka ei keela, siis olemegi kõik ühiselt kannatanud. Vinge!

Asjad, millega annab kuidagi leppida

Ega kõik inimesed ühtviisi normaalselt nagunii käituda ei suuda. Alati on midagi, mis häirib. Näiteks nagu telefoniekraani iga 10 minuti tagant heledaks valgustamine, et näha, ega keegi helistanud pole. Võimalik muidugi, et vaadatakse lihtsalt kella, kuna tegelikult on teatris käimine neile igav ja ei jõuta lõppu ära oodata. Sellised ebamugavused olen nõus ära kannatama. Nendega on lihtsam toime tulla.

Aga tegevusi, mis muudavad etenduse nautimise teiste jaoks praktiliselt võimatuks, ma siiski ei arva, et peaks välja kannatama.

Ausalt öeldes ei teagi, kuhu selle murega pöörduda. Mina ei tunne end teatripolitseinikku mängides mugavalt ja vaevalt teisedki tunnevad. Kuid korrale kutsumine näib olevat hädavajalik, sest matslus on väljumas taluvuse piiridest.

Seepärast olengi kahe käega Kaspar Viilupi pakutud käitumise kiirkursuse poolt. Nii kinos kui teatris. Palun tehke ära.