Kiriküüti ehk ööbikut tuntakse kauni lauluhääle poolest. Rüüt on vorminud tast pitoreskse helikandja. "Valtsikest" kuulates võib kujutleda kergesti härrast stseeni Kalevi staadionil keerlevate rahvatantsijatega. Ka "Kadrile" on soe ja armas, ent kohati kisub asi liiga nunnutavaks ("Õitsi"). Lõõtsa juhitud südikas "Poissmehe polka" ja "Jännupoig" pakuvad eelnevale väga kontrastset vaheldust, samas kui plaadi nimilugu ajab üldse oma rida.

"Kiriküüt" näib seisvat teelahkmel, suutmata valida üht või teist rada. Leidub püüdusid plaadi pooluseid lõimida ("Kukumama"), kuid üldpildi harmoniseerimiseks jääb sest väheks. Kuulamiseks on siin midagi meelepärast kõigile, niisamuti ka pikemalt mõtlemata vahelejätmiseks.

"Lendas meie kopelisse" liugleb seevastu eksootilisemas, folktroonilises õhustikus, mis on Möldri kaasamist arvestades oodatav. Elektroonikaga pole liialdatud, see avaldub loodushäälte ja saatepillide vahel orgaaniliselt.

"Kandlemägi" on lummav. Kuulaja läheneb talle, ent see jääb kui pilve- või uduvines mägi millekski, mida saab imetleda vaid eemalt. Muusika muutub vilksamaks, kaasates köitvaid loodushäälendeid ("Juba linnukesed") ja tipnedes etnovõnkelisse tantsusetti kenasti sobiva "Lenda-lendaga". Siis helid mahenevad ("Kuulen ma laande"), koondudes veel kord optimistlikuks lõpuks ("Loomine"). Kulg läbi meelelaadide ja stiilivarjundite on nauditav – graatsiline ja seostatud, mõjumata korratu põiklemisena paljude sihtide vahel. Üks aasta tugevaim folgialbum? Kahtlemata.