Marko-Lainar Sviig. Tonn liiva ehk Pilguheit projektsionisti aknakesse

Kaader Janar Aronija lühieksperimentaalfilmist „511 paremat sekundit kinost”
Kaader Janar Aronija lühieksperimentaalfilmist „511 paremat sekundit kinost”

Samal ajal kui publik kinosaalis liikuvate piltide maagilisse maailma ära kaob, hakkab projektsiooniruumis paralleelselt jooksma üks teine film, mis võib sarnaneda nii märuli kui ka kitchen-sink-realismiga, kirjutas Marko-Lainar Sviig Müürilehes.

Kinoprojektsionisti amet tõmbab ligi spetsiifilist laadi inimesi. Oma rolli mängib siin kahtlemata teatav filmi- ja masinalembus. Aga projektsioonis töötamine on ka üksildane amet, öise elulaadiga ja omaette hoidvatele isikutele. Minu kogemuses on harilik projektsionist pigem nähtamatuks jääda sooviv inimene, kes kannab reeglina musta ning eelistab töötada sellises kohas, kus saab töö ajal ka muid asju teha.

Kinomehaanikute spartakiaad

Projektsioonis on oma rütm, mis on mingis mõttes saalikogemuse negatiivpilt. Kui film läheb käima ja kinokülastaja hakkab tööle, on projektsionistil tinglikult vaba aeg. Tsükkel koosneb keskmiselt pooleteise tunni pikkustest tühimikest, mille servasid märgivad seansside alustamise ja lõpetamisega seotud rituaalsed nupuvajutused. Neid vahepealseid tühimikke on võimalik täita kõiksugu tegevustega, näiteks magamise, lugemise, muusikakuulamise, inimeste ja asjade vaatamise, kolleegidega söögi- ja naljategemise, õllejoomise ja suitsetamise, jõusaalis pumpamise, telekate parandamise, interaktiivsete kunstiteoste programmeerimise, kino katusel päikese võtmise, kiirelt kodust läbi käimise ning remondi tegemise, maja taga parklas sõbra uue kasutatud auto vaatamise ja palju muuga.

Loomulikult on võimalik sooritada linastuse ajal ka töösse puutuvaid ülesandeid, mis hõlmavad peaasjalikult, nagu mulle meeldib mõelda, pikslite liigutamist ühest kohast teise. Erinevalt filmilindiga töötamisest on digitaalsete filmikoopiate näitamine projektsionistile tunduvalt kergem, vähem räpane ja paljuski ka ohutum protsess. See tähendab enamasti väga-väga suurte failide netist alla laadimist, kõvaketaste ühendamist õigete masinatega ja vana head copy/paste'i. Lisaks muidugi ka linastuskoopiate pildi ja heli testimist. Tänu digikoopiatele on tekkinud võimalus näidata ühes nädalas väga palju filme, mistõttu teinekord kuhjub projektsioonile üllatavalt suur töökoormus.

35 mm filmikoopia saabub kinno seevastu raskete pakkide või kanistrite kujul; mitme rullina, millest igaühele on mahutatud jupp täispikast filmist. Paljudes Eesti kinodes, eriti just kultuurimajades ja maakinodes, on näidatud filme üldjuhul kahe 35 mm projektoriga, mis töötavad kordamööda. Ühelt projektorilt teisele lülitamise hetk oli tööpostil üks ärevaimaid. Kui midagi äpardus, näiteks film kiilus kinni või katkes, projektori lamp ei läinud põlema vms, pidi kärmelt reageerima; projektori peatama, lindist katki rebitud kaadrid välja lõikama, seejärel koopia uuesti kokku kleepima, tagasi kerima ning filmi uuesti käivitama. Pole ime, et kinorahva suvepäevadel peeti teinekord ka n-ö kinomehaanikute spartakiaade, kus üks tuntuimatest võistlusaladest oli aja peale filmiprojektorisse lindi panemine. Jutud käivad, et Maarjamaa nobedaimate näppudega mehaanikud suutsid aparaadi lindistada ja käima panna kuskil kümne sekundi orbiidil.

Kaader Janar Aronija lühieksperimentaalfilmist "511 paremat sekundit kinost"

Märulifilm projektsiooniruumis

Moodsamates 35 mm kinodes kleebitakse eraldi filmirullid tavaliselt kokku üheks pikaks ja katkematuks filmilindiks, mida näidatakse ühe projektoriga. Kuid isegi sellisel juhul nõuab filmilindiga töötamine ka suuremate ohtudega silmitsi seismist. Kolleeg rääkis, et ükskord, kui 35 mm projektoril kiilusid ventilatsioon ja jahutussüsteem täpselt enne linastust kinni, proovis ta seda käega käima lükata ning sai projektorist kõva litaka voolu. (Projektoris on väga palju voolu.) Lisaks võivad kinoprojektorite võimsad ksenoonlambid vahetamise käigus kogemata plahvatada ning paiskuda tillukeste klaasist šrapnellikildude kujul mehaanikule näkku. Vähemalt üks projektsionist Eestis on kuuldavasti aga tuntud selle poolest, et lõikas endal filmilindiga sõrme otsast. 35 mm koopiate kontrollimine tähendab nimelt, et istutakse kiirendus- ja piduripedaaliga varustatud montaažilaua taga ning jooksutatakse linti suurtel kiirustel ühelt rullilt teisele, hoides samal ajal sõrmedega filmi servadest, et tuvastada võimalikke murdunud, muljutud ja katkisi kohti, mille tõttu film võib läbi projektori joostes kinni kiiluda või katkeda. Kui minna väga uljaks ja montaažilaua gaasipedaal põhja vajutada, muutub filmikoopia kontrollimine sisuliselt väga pika žiletitera sõrmede vahelt läbi libistamiseks.

Täiesti omaette teema on muidugi veel iidse ja erakordselt tuleohtliku nitraatlindiga töötamine. Kunagi olevat projektsiooniruumides olnud kastid liivaga, mida tulekahju korral masinate ja lindi peale kühveldada. Kui minu isa sai Nõukogude sõjaväes ajateenijana väeosa kinomehaanikuks (sest eelmine mees jäi tööpostil joomisega vahele), küsiti temalt vestlusel kahte asja: mis dokumendid talle hankima peab (ilma kutsetunnistuseta tollal filmi näidata ei tohtinud) ja kui palju liiva tal projektsiooniputkasse vaja on. Isa vastanud noore ja rõõsa projektsionistina, et vaja läheb tonn liiva. Seepeale küsinud komisjon muheledes, et kuidas ta ise sinna putkasse ära mahtuda kavatseb. Kuigi 1960ndate lõpus nitraatlinti reeglina enam ei näidatud, nõudsid tuleohutuse eeskirjad siiski valmisolekut. Turvanõudeid järgiti hoolega, aga kutsetunnistusi jagati vajaduspõhiselt.

Kaader Janar Aronija lühieksperimentaalfilmist "511 paremat sekundit kinost"

Tardunud seen

Seoses kinode järkjärgulise digitaliseerimisega nullindatest edasi on töö iseloom päris palju muutunud. Halvima õnnetusena võib näiteks juhtuda, et BluRay pealt linastuv filmikoopia kiilub mängijas ootamatult kinni ning filmikaader hangub kinoekraanile. Ühes Lõuna-Eesti kinos oli loodusdoki linastusel selline juhtum, et filmis näidati parasjagu kiirendatult seene kasvamist, aga ühtäkki ja märkamatult kiilus pilt kinni ning seen ei kasvanud enam. Publik sai mitu minutit tardunud seent vaadata ja mükoloogilist hämmingut kogeda, enne kui keegi kinokülastaja julges projektsionisti üles otsida ja olukorra kohta pärida.

Enamjaolt on ikkagi võimalik veeta seansside ajal palju kvaliteetset aega nii omaette kui ka koos kolleegide ja sõpradega. Mina isiklikult olen kohtunud kinos töötamise ajal mõnede kõige toredamate, intelligentsemate, südamlikumate, huvitavamate ja kujundlikult ka kõige suuremate inimestega oma elus. Kui kinokollektiivis kehtib universaalselt lobe, loominguline, armastav ja asjalik sünergia ning kokku on tulnud punt asjasse pühendunud isikuid, kellega saab pärast seansse suure ekraani peegeldusest karaoket laulda või vaadata obskuurset 1970ndate geipornot, on nii kinokangal sillerdav liikumise illusioon kui ka selle taga peituv maailm tõepoolest midagi maagilist. Rahvateaduses räägitakse, et kehas vahetuvad rakud totaalselt iga seitsme aasta tagant – sellisel juhul on kino saanud minu sama kaua väldanud projektsionistikarjääri jooksul sõna otseses mõttes osaks minust, vähemalt mingiks ajaks.

Ootamatud külalised

Mõned asjad muidugi ei muutu kinos kunagi sõltumata tehnika arengust või bioloogiast; eeskätt kinokülastajate ootamatu ja veider käitumine. Kunagi ammu ühes Tallinna vanalinna kinos jooksis üks indiviid pärast seansse ekraani kõrvale kardina taha peitu ning lihtsalt seisis seal vaikides ja piilus aeg-ajalt kardina tagant baaritöötajat. Segaduses baaridaam röögatas lõpuks, et tal on nuga ja paluks kardina tagant kohemaid lahkuda – juhtnöörid, mida tumm külaline õnneks ka järgida võttis. Mõnikord jõulude ajal on tulnud kino uksele koputama üksildased hinged. Üks švipsis ja väga jutukas mees tahtis koguperefilmi linastuse poole pealt kinno tulla, mida me kassatöötajaga ei pidanud heaks ideeks. Selgus, et mees otsis tegelikult lihtsalt seltsi. Istusin temaga veidi aega kino ees ja ta rääkis loo sellest, kuidas talle väga meeldis mägedes ronimine, kuni ta ükskord jäi lumetormiga mäe otsa kinni ega osanud sealt alla tulla. Küsisin, kuidas ta siis lõpuks ikkagi alla sai. Sellele ei tahtnud ta millegipärast vastata.

Aga ükskord läksime tagumise trepikoja kõrgetest treppidest üles ühe väga väärikas eas endise kinomehaanikuga, kellel oli olnud üle pika aja linna asja ning kes mõtles, et tuleb siis juba ja vaatab endise töökoha ka üle. Pärast trepi vallutamist istus härra projektsiooniruumi nurka hinge tõmbama ning asus tuba ja tehnikat silmitsema. Toimetasin oma asjadega edasi, tõstsin kõvakettaid ja piksleid ühest kohast teise. Härra küsis aeg-ajalt nurgast, et kas meil on projektoris ikka ksenoonlamp ja nii edasi. Vastasin tema küsimustele, nagu oskasin. Aga tõtt-öelda, nähes teda seal toanurgas toolil istumas ning hõõguvate silmadega oma mälestuste horisonti seiramas, teadsin, et ta küsimused olid küsitud niisama jutu jätkuks ning polnud tegelikult ta naeratava näo ega kõige muu kõrval absoluutselt olulised. Mõne aja pärast ta tõusis, tänas ja läks mäest tagasi alla.

Toimetaja: Neit-Eerik Nestor

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: