Merlin Kirikal tegeleb feministliku ja sootundliku kirjanduse uurimisega ning rääkis Vikerraadio saates "Loetud ja kirjutatud" Valner Valmele ülekohtuselt unustatud proosakirjanikust Alma Ostrast.

Alma Ostrani jõudsin läbi Johannes Semperi. Selgus, et nad õppisid koos Peterburis ülikoolis. Eesti kultuuriüldsus tunneb Ostrat pigem kui armukat revolutsionääri, karismaatilist poliitikut ja võib-olla ka advokaati. Samas teda kui proosakirjanikku liiga palju ei teata," ütles Kirikal.

Tänavu saab sada aastat Alma Ostra teose "Aino" ilmumisest. "1914. hakkas Alma Ostra toonases Petrogradis seda teksti kirjutama. Hästi huvitav fragmentaarne autobiograafiliste sugemetega ja naisõigusliku hoiakuga jutustus, mille keskmes on väga iseäralik, loominguline ja tundlik naistudeng Aino. Tema keerukas ja intensiivne siseelu, vastakad sõprus- ja armusuhted, erinevad ihapildid ja kõige selle foonil arutelu Eesti naiste sotsiaalsest olukorrast 20. sajandi esimesel poolel," selgitas Kirikal.

Põhjuseid, miks me Ostra teosest tänapäeval midagi ei tea on palju. ""Aino" sai väga palju kriitilist tagasisidet. Teos ei tõusnud esile, sest kaasaegsed mees- ja naiskriitikud ei mõistnud seda teksti ja ei andnud sellel võimalust õitseda. Kuna ta juba tol ajal jäi varju, siis täna on väga raske oma lugemisharjumust või klassikatajumis-harjumust niimoodi muuta, et teistsuguseid tekste hakata üles otsima ja kaanonisse sisse tooma," ütles ta.

"Eve Annuk on kirjutanud, et paljuski on see seotud eelarvamustega. Näiteks 20. sajandi alguses, kui Ostra hakaks kirjutama, oli naiste kirjaoskus tajutavalt halvem meeste kirjaoskusest. Naiste ligipääs haridusele oli palju takistuste rohkem kui meestel," selgitas Kirikal.

"Filosoofiline ja ideeline atmosfäär, mis tollal domineeris, mõjutas ka seda, et naisi ei peetud kirjaniku elukutseks sobilikuks," ütles Kirikal ning lisas, et see tõrjus välja paljud naisautorite tekstid. "Praegu ongi vaja taasavastamistööd, mis on selle võrra raskem, et nad on peidus."