"Tegemist on väga unikaalse ja ajastuspetsiifilise kultuurinähtusega, mis on iseloomulik just sellele osale Euroopast – Eest, Läti, Leedu, Poola ja Ukraina elanikud kannatasid kõik kommunistlike kuritegude ja repressioonide all," kommenteeris "Terevisioonis" Katrin Jegova.

"Nende kasetohukirjade abil saame me rääkida ühelt poolt repressioonidest, keerulisest ajaloost, kuid teistpidi annavad need kasetohukirjad võimaluse sissevaateks äärmiselt isiklikule ja individuaalsele ajaloole," lisas ta.

Kasetohukirju saadeti küüditatute poolt Gulagi vangilaagritest. "Neid saadeti nii koju lähedastele kui ka omavahel kontakti hoidmiseks vangilaagris ja märkmete tegemiseks," sõnas Jagodin "See on väga privaatne ja isiklik sissevaade inimeste mõtetesse, soovidesse ja vajadusse kontaktiläheduse, inimlikkuse järele," lisas ta.

Kasetohule kirjutati, kuna paberit polnud saada. "Vanglasüsteemis oli väga rangelt paika pandud see, kui palju üldse tohib kirjutada, kõige rangema režiimiga vanglas oli see ainult kaks korda aastas," sõnas Jagodin ja lisas, et kasetohu kirju ei saadetud ametlikult ümbrikus, vaid need smuugeldati tutvuste kaudu vangilaagritest välja.

Kasetohukirjade UNESCO maailma mälu registrisse lisamisega tahetakse teadvustada ja välja tuua küüditamise ja represseerimisega seotud osa ajaloost ja anda uurijatele võimalus sellele materjalile ligi pääseda.