Tampere tänavuse teatrifestivali kataloogis kirjutavad festivali kunstilised juhid Tanjalotta Räikkä, Tija Helminen ja Hilkka-Liisa Iivanainen, et peaprogrammi etendused seavad küsimuse alla norme, ettekujutusi ja ka lugusid, mis teevad meist sellised nagu me oleme. Nad tõdevad, et aeg on küps muutusteks ning õigel ajal ja õiges kohas tekkiv kontakt või küsimus võib anda selleks otsustava tõuke.

Muutusteootusele ei saa vastu vaielda, sest väsimust ja kurnatust on tunda isegi geopoliitilises plaanis. Samas on normide küsitavus alati aktuaalne, sest millegi range reglementeerimine ei tähenda muud kui eesootavat seisakut. Festivalil nähtud etendused püüdsid seda protsessi ilmestada, osutades ka etenduskunsti vormile. Kolme päeva jooksul õnnestus näha neljandikku kavast, mille tänavuseks täheks oli Avignoni festivali kunstilise juhi Tiago Rodriguese kirjutatud ja lavastatud "Catarina and the Beauty of Killing Fascists".

Kahjuks jäi see nägemata, kuid näidendi lähtekoht sobib kenasti programmikoostajate eesmärki ilmestama. Kavalehelt võib lugeda, et etendus räägib portugali perekonnast, kes on 70 aastat tapnud fašiste, kuni pere noorima liikme Catarinani, kes keeldub seda tegemast. Rodrigues lähtub eeldusest, et samamoodi nagu varem, enam ei saa, sest ühiskond on muutunud, inimene on kasvanud eetilises plaanis ja oskab rohkem arvestada teiste omasuguste ning endast erinevategagi. Või nii me vähemalt usume, et on muutunud, me tahame nii uskuda, isegi siis, kui see tähendab lihtsalt uue eskapismimulli loomist, mis lõhkeb reaalsuse esimese terava sissetungi peale.

Tommi Kinnuneni rännakuromaani järgi lavastatud "Ei kertonut katuvansa" ("Ei öelnud, et kahetseb", tlk. Jan Kaus, Varrak, 2022 ) räägib Teise Maailmasõja lõpupäevil pärast Natsi-Saksamaa okupatsiooni Norrast Soome tagasi rändavast viiest naisest, kes peavad hakkama saama maailmalõpujärgse düstoopia ja iseendiga. Mikko Roiha lavastus on eepiline, kirjeldav ja tekstitruu, keskendudes naiste üleelamistele, nende sisemisele arengule teineteise kaudu.

Seitsme teatri ühistöös valminud lavastus on ökonoomsele produktsioonile vaatamata Suur Lugu, kogu õhtu etendus ja tõsine mõtlemisaine. Pole keeruline ette kujutada uut Soome suurfilmi Tundmatust Naisest – ehk siis neist lugudest, mis on jäänud rindel korda saadetud kangelastegude varju. Soome on siin mõned sammud meist ees, meenutagem kasvõi Lottade ja sõjalaste peatükke Soome ajaloost, mis on jõudnud edukalt nii teatrisse, raamatusse kui ka filmi.

Muidugi eepika pole just kõige kaasatõmbavam kunstilise narratiivi vorm, teatris ja filmis on ta üsna nõudlik nii näitlejale kui ka vaatajale ja jätab vähe ruumi improvisatsioonilisele mängulisusele. Samas saab vaid kiita näitlejate ühistööd viie naise vintsutuste edasiandmisel ja Roiha ökonoomset lavastust. Eepika kui jutustus sobibki eelkõige tõsielulistele sündmustele, mille toimumisaeg jääb minevikku.

Vastandiks võib siia tuua teise Tamperes nähtud lavastuse – Marjo Niemi kirjutatud ja Anna Veijalaineni lavastatud "Norminäyttelmä" ("Norminäidend"). See on nelja näitleja koostöös valmiv (valgustuslik) improvisatsioon, mis ründab norme. "Valgustuslik" on "Norminäidend" seetõttu, et ta vaatleb mitme külje pealt homoseksuaalsuse temaatikat, tehes vaatajaile kui koolilastele peaaegu et piltlikult selgeks, mida tähendab homoseksuaalsus isiklikus ja ühiskondlikus plaanis, kuhu oleme jõudnud ning millega peaksime olema võimelised arvestama.

"Norminäidend" seab küsimuse alla normi ja normaalsuse, seda ka lavastuslikul tasandil. Näitlejate garderoob on toodud lava äärde ja leiab kasutust äärmiselt dünaamilises stseenide vahetumises. Etenduse alguspunkt on riidelasu all tunglev vormitus, millest kooruvad välja neli näitlejat, kes justkui hakkaks alles arutama, mida siis täna laval mängida. Sümbolina viitab see ilmselt lavastaja soovile näidata inimest kui sotsiaalset olendit, kelle soorollid kujunevad välja ühiskondlikus kontekstis.

Näidendis jookseb läbi mitu liini, mida kannavad neli näitlejat – tögatakse homoseksuaalsuse kui fetiši moehullust, loomulikult ka väikekodanlikkust ning konservatiivsust kuni Soome "onu Heinoni", võimuka "turvameheni", kelle maailm algab ja lõpeb iseendas. Samas mängib näidend läbi ka homode eneserefleksiooni ja sellega kaasnevad vastuolud. Kolme tunni jooksul rünnatakse mängulise vormi kaudu stereotüüpe ja tüpiseerivat lähenemist. Samas on see mängulisus hektiline ja episoodid pole omavahel niivõrd orgaaniliselt seotud, et tekiks mulje improvisatsioonilisuse juhtivast rollist. Piiridesse jääb ka geide subkultuuri juurde kuuluv grotesksus, teisiti öeldes 13+ eapiirangut ei rikuta.

"Norminäidend" toob esile aga väga olulise üldistuse – suhtumine homoseksuaali on küpse ühiskonna lakmuspaber. Kas suudame mõista ja aktsepteerida teise inimese valikuid või käitume natside kombel, saates homod ja värvilised gaasikambritesse. "Norminäyttelmä" toimib kui laiatarbeseletus, sissejuhatus teemasse, millest kõik räägivad, aga mida vaid mõned teavad.

Samuli Niittymäen monolavastus "Plup, plup" oli allegooriline käsitlus vaatemänguühiskonnast, alkoholismist/narkomaaniast ja vormi silmas pidades ilmselt ka loomaõigustest. Niittymäki etendab valgesse kasti pandud rotti, kes satub sõltuvusse narkootilist ainet sisaldavast veest. Pooleteise tunni jooksul saab kaasa elada ta allakäigule oma väärikust tasahilju kaotava olendina mõnuainest libedal teel, kust pole tagasipääsu.

Lavastus on näitlejale füüsiliselt nõudlik, sest emotsionaalsed üleelamised ja mõtted tuleb tal "rotina" edasi anda läbi liikumise. Samas tulevad sellel väljendusviisil antud juhul piirid ette, näitleja püüab neid ületada roti kohta üpris inimlike häälitsustega, muutudes suurema osa lavaloldud ajast pigem rott-klouniks. Muidugi võib seda tõlgendada ka kui katset murda sein inimese ja looma vahel, kuid üha tugevamalt kerkib esile küsimus, miks ei võiks ravil olevat narkomaani või joodikut kujutadagi sellisena nagu ta on? Kas roti kujund on vastutulek loomaõiguslaste ootustele ja selle teema vähesele käsitlemisele teatris?

Brüsselis tegutsevad Silke Huysmans ja Hannes Dereere uurivad oma lavastustes dokumentaalseid ja ajakirjanduslikke elemente teatris. "Out of the Blue" on multimeediaetendus süvamereuuringutest Vaikses Ookeanis. Kolme arvutiga juhivad lavastajad/etenduskunstnikud talletatud infovoogusid luues illusiooni otselülitustest ookeanipõhja uurivatele laevadele.

Laevu on kolm – ookeani põhjas leiduvate väärismetallide kasutuselevõtust huvituv alus, uuringuid jälgiv teadlaste laev ja keskkonnakaitseorganisatsiooni Greenpeace alus, mis toimuvat eemalt jälgib. Etenduses saavad sõna nad kõik, kuid peale jääb hoiatav tasand. Selles pole midagi imelikku, sest mida me teame ookeanipõhjast ja sealsest ökosüsteemist ning kas on meil õigust sellesse oma tarbimisharjumuste nimel sekkuda? "Out of the Blue" tõstatab olulisi küsimusi, kuid arusaamatuks jääb etenduse eapiirang 16+. Kas pole mitte tegemist teemaga, millest peaks rääkima just nooremale eagrupile, kes saavad seeläbi seada ja teada oma valikuid à la kas skrollida või olla?

Iggy Malmborgi monoetendus "Satan" oli samuti eapiiranguga 16+, kuna selle lavastuse teema oli vägivald. Laval on enamiku ajast Malmborg üksi, monoloogi vormis räägib ta justkui enda elulugu, kuid etenduse sisuliselt ülesehituselt kaugeneb reaalsusest kuni eneseeitamiseni välja. Lugu algab religioossest, sektantlikkust perekonnast, kus arusaam heast ja kurjast on allutatud ideoloogilisele normatiivsusele. Vägivald saab kasvavale noorele mehele viisiks elus läbi lüüa, kuid teda takistab psühholoogiline tõrge, nii et ta ei saa füüsiliselt kellelegi kurja teha.

Sellega loob Malmborg sisulise konflikti, mis on ka etenduse liikumapanevaks jõuks. Märkamatult kaob piir valusa reaalsuse ja fiktsiooni vahel, kuni lavastatud vägivaldse sekkumiseni, kus justkui vaatajate seast lavale tormanud kaasnäitleja teda wrestling'u võtete ja kummist lavavahenditega ründab.

"Satan" on leidlikult konstrueeritud ja lavastatud, lugu algab samalt reaalsustasemelt vaatajaga, mistõttu jäävadki enam meelde jutustatud seigad lapsepõlvest, kui tehisveri näitleja rinnaesisel. Malmborg paneb küsimärgi alla vägivalla kui vaatemängu ja kultuurilise kapitali kogumise viisi ning seda ka lavastuslikult. Naerdakse ju ka wrestling'u show-võtete peale, mis markeerivad raskete vigastuste tekitamist teisele inimesele. Just selle piinliku episoodiga annabki Malmborg vaatajale võimaluse heita pilk ka iseenda sisse.

Teatri kõrval on Tamperes muudki. Endise tekstiilivabriku hoonekompleksis asuvas muuseumikeskuses Vapriikki on veebruarist avatud ülevaatenäitus Tampere rokkmuusikast – Manse-rock. Manse on Tampere teine nimi, viitega Manchesterile, millel samuti tööstuslinna ja rokkmuusika meka maine.

Manse-rock kujunes mõistena välja 1970 aastate alguspoolel, kui Tampere muusikud Juice Leskinen, Mikko Alatalo ja Veltto Virtanen hakkasid selle nimetuse all korraldama kontserte ja festivale, tuues väljaspool Helsingit toimuva rokkmuusika välja meedia põlu alt. Manse-rocki alla koondusid juba varakult ka sellised suured nimed soome rockmuusikas nagu Kaseva ja Kari Peitsamo, Popeda, 1970 lõpul juba ka Eppu Normaali, Punk Lurex Oy, Ilona, Riistetyt ja sellest välja kasvanud Pyhät Nuket.

Võib muidugi vaielda, kuhu tõmmata see piir, millal ja kellega Manse-rock lõpeb. Koos Tampere rock-skeenega alguse saanud produktsiooni- ja müügifirma Poko Records lõpetas oma tegevuse kümme aastat tagasi pankrotiga. iPhone'i ja Google'i kaardirakendused näitavad siiani Poko kaupluse asukohta, kuid poodi sealt enam ei leia. Samas tuleb Tamperest endiselt põnevaid artiste.

Teatrifestivali kõrvalprogrammis esines näiteks paar aastat tagasi ka TMW-l käinud art-rock grupp Vimma. Folkmuusikast lähtunud stiil on arenenud otsingulisemaks ja veelgi art-rock'ilikumaks, meenutades näiteks 1980. aastate lõpu Soome post-punki. Vimma on muutuv ja ettearvamatu, samas dünaamiline ja lõbus nii muusikalt kui ka esitusviisilt. Ehk juhtuvad nad peatselt taas ka siiapoole lahte.

Tampere sykkii ja soi! Ehk siis Tampere elab ja kõlab.