Kuna Läti ja Leedu uued filmid väärivad igakülgset tähelepanu ning ka neist on mul plaanis kirjutada üks korralik ülevaade (ettevalmistus võtab küll veel mõne aja), siis võiksime me filmide kõrval olla kursis ka nende filmiüritustega, sest filmifestivaliturism on üks lahedat sorti reisimine ja mis seda viga teha, kui kohale pääseb vaid paarikümne-eurose bussipiletihinna eest.

Riia rahvusvaheline filmifestival ehk edaspidi Riia IFF sai alguse 2014. aastal ning toimus toona Riias aset leidnud Euroopa Filmiauhindade tseremoonia eel. Aastatega on festivali toimumisaeg nihkunud detsembrist oktoobrisse ning selle muudatuse eeliseid oli tänavu võimalik täiel rinnal nautida, kui Riia kuldne sügis end päikesepaistes linna lugematutes parkides langenud lehtede sees soojendas. PÖFF-iga võrreldes on Riia IFF-il filme ja linastusi üpris palju vähem: filme oli tänavu kokku 122 ning neid oli võimalik vaadata nii kinodes kui internetis.

Olin tänavu sinna kutsutud osalema žüriis, mille ülesandeks oli anda välja rahvusvahelise võistlusprogrammi peaauhind, balti muinasmaagia vaibiga pronksist kukekuju, mis meenutab pigem kuke peaga madu (vt festivali logo) ja rahaline auhind, 10 000 eurot. Vastutusrikas ülesanne, aga õnneks oli programmile peale vaadates kohe selge, et väärika kandidaadi leidmisega meil probleeme ei teki: Läänemere-äärsete riikide filmikunsti näiteid koondavas põhivõistlusprogrammis oli mitmeid juba suurematel festivalidel nähtud töid nagu Cannes'i võistlusprogrammis osalenud gootilik krimikõhedik "Sukavardaga tüdruk" ("Pigen med nålen", Magnus Van Horn) või teise Skandinaavia näitena Sundance'ilt oma festivaliringi alustanud ja ka meil juba kinno jõudnud zombiteemaline slow cinema "Kuidas koolnuid koheldakse" ("Håndtering av udøde", Thea Hvistendahl).

Eriti hea meel oli festivali julgusest lisada võistlustulle Balti riikide filme, sest nii Läti kui Leedu olid esindatud kahe filmiga: Lätist kaks "lõputeemalist" dokki, Tallinnaski Balti võistlusprogrammis näidatud surmateemaline "Lõpp" ("Beigas", Māris Maskalāns) ja läti tuntuima ja hinnatuima arthouse-lavastaja Laila Pakalniņa uus teos "Lõpp-peatused" ("Gala punkti"); Leedust kaks... ma ütleksin, et samuti üsna lõpu või vähemalt tsivilisatsiooni allakäigu teemalist mängufilmi "Mürgine" ("Akiplėša", Saulė Bliuvaitė) ja "Kuiv uppumine" ("Seses", Laurynas Bareiša). Neil kahel õnnestus suve lõpul paarisrakendis korda saata tõeline hat trick, kui A-kategooriasse kuuluval Locarno filmifestivalil võideti äkki lausa kolm peaauhinda: Parim film "Mürgisele" ning parima lavastaja ja näitlejaansambli auhinnad "Kuivale uppumisele".

Läti kahe doki ja Leedu kahe mänguka kõrval sidus Baltimaad kokku üks ja ainus Eesti film põhivõistluses, Marko Raadi "Biwa järve 8 nägu".

Festivalilinastused olid seekord jagunenud peaaegu kogumahus kahe kino vahel. Kui bussijaama lähistel asuv Riia mullikino Forum Cinemas on täpselt selline nagu need meie ettekujutuses ikka on – korraliku tehnikaga, aga võrdlemisi sünteetiline ja hingetu kast, mille sees on hulk väiksemaid kaste, kus saab filme vaadata –, siis sellist kino nagu festivalikeskus Splendid Palace Elizabetes iela'l ei ole küll leida kogu Eestis, Balti riikides ega kahtlen, kas ka põhjamaades. Juba ainuüksi Splendidi nägemiseks ja seal filmivaatamise kogemiseks tuleks see Riia retk üks kord ette võtta – kas lennukiga, bussiga või minupärast lausa jala nagu Kristjan Jaak Peterson.

Mullu 100. juubelit tähistanud kino arhitekt Frīdrihs Skujiņši ja sisekujundajate-skulptorite Rihards Maursi and Jēkabs Legzdiņši koostöös valminud Splendid Palace on oma palee-nime väärt. Kuna 1969. aastal ehitati Splendidi ette tänava peale teine kino "Spartak", mis on praegu kasutuses Splendid väikese saalina, pääses barokne ja dekadentlik vana kinohoone lammutamisest ja ümberehitamisest ning on tänaseni säilitanud kinosaalis ekraaniservasid mööda kõrgustesse küünitavad palmipuud. "Neo-barokk" ja "Uus-rokokoo" õhkab mulle kõrva maja tutvustav tekst ja mul jääb üle vaid teadja näoga kaasa noogutada, et tõesti väga ilus maja. Laemaalidest ma ei jõudnud veel rääkima hakatagi.

Filmide vahelisel ajal jääb ümbruskaudsetes parkides ringi luusides vaid imestada, et kuidas Riia taolist tõmbekeskust suudetakse tänaseni hoida nii hajusa asustusega otse kesklinnas, kus, tõepoolest, läheb üks suur roheala üle teiseks ja kolmandaks.

Meid pukseeritakse külalistena ka Läti väikesesse ent õdusasse filmimuuseumisse, kus parasjagu üleval Läti legendaarse, veel praegugi tegutseva ja juba 90-aastase dokumentalisti Ivars Seleckise näitus. Seleckise töödega tasuks ka eestlastel kursis olla, aga vanalinna filmimuuseumi tuleks soovi korral külastada nüüd üsna varsti, sest asjaosaliste sõnul seisab ees kolimine uuele pinnale nii muuseumil, kui samas majas asuval Läti Riiklikul Filmikeskusel.

Žüriitöö algas nagu mõni anekdoot: eestlane, lätlane, leedukas, norrakas ja rootslane läksid kinno. Lisaks mulle olid ametis ka Norra Haugesundi filmifestivali kaastootmisturu juht Gyda Myklebust, läti produtsent Inese Boka-Grūbe, Dagens Nyheteris töötav rootsi kriitik Helena Lindblad ja Leedu ajakirja "Kirjandus ja kunst" toimetaja ning endine filmilevitaja Dovydas Kiauleikis.

Žüriitöö on üks diplomaatia ja kompromisside kunst ning kõik oleneb omavahelisest läbisaamisest, kuid sel korral valitses žüriis võrdlemisi suur üksmeel ja polnud kahtlustki, et peaauhinda väärib ukrainlanna Olha Žurba dokumentaalfilm "Aeglaselt põleva maa laulud" ("Пісні землі, що повільно горить"). Kui Ukraina täiemahuline sõda 2022. aastal algas oli esimesed poolteist aastat ehmatus suur, materjali vähe ja Ukraina uuest tegelikkusest rääkivaid filme jahiti taga, sest neid lihtsalt ei olnud eriti. Nüüdseks on Ukraina teemalistest dokkidest ja mängufilmidest moodustunud pidev voog, kus sees orienteerumiseks on juba vaja teatud kogemust ja ajalist investeeringut.

Irooniline, et kui päriselus kestab Ukrainas üks lõputu õudus, mis kahjuks oma põhiolemuselt väga ei muutu, siis on kunstil surve ja kohustus selle kestva situatsiooni kirjeldamiseks leida järjest uusi kunstilisi vahendeid, sest muidu hakatakse lihtsalt kuvama tegelikkust, aga see pole enam kunsti vaid päevauudiste ülesanne. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus tajutakse sõjast väsimise kõrval mõneti ka sõjast rääkivatest filmidest väsimist, kuna oma suurelt massilt hakkavad nad tahes tahtmata mingist hetkest alates üksteist meenutama. Ometi suudetakse ikka ja jälle teha ka teoseid, mis täiesti lõpuni läbi raputavad, ja nii ka Veneetsia filmifestivalil esilinastunud "Aeglaselt põleva maa laulud".

See film räägib sõjast läbi tavaliste ukrainlaste silmade. Kuna nii tugeva emotsionaalse kaaluga filmi puhul on keeruline kogemust sõnadesse panna, jäime oma kirjelduses lakooniliseks ning põhjendasime oma otsust anda preemia "liigutavale filmile, mis kujutab sõja karmi reaalsust rindetsoonist eemal, tehes seda vastupidavuse, aususe ja väärikusega". Film maalib vaatleva pildi sõjalise konflikti äärealadelt: matused, surnute tuvastamine, endiste okupeeritud, nüüd taas vabastatud alade uuesti üles ehitamine. Alati isiklikust ja lähedasest vaatenurgast.

Žürii eriauhinna vääriliseks pidasime leedukate "Kuiva uppumist", "intrigeerivat ja põnevat draamat usutavate tegelaskujudega ja kaasaegset ühiskonda hästi tabava pilguga". Taas ei oska midagi muud lisada, kui seda, et mingil moel tasuks see film ära vaadata.

Nii Leedu kui Läti võtsid tänavu Riiast mitmeid auhindu, eestlastel lavale preemiate järgi minna seekord asja polnud. Žüriitööst vabal ajal paluti mul DocPoint Tallinna esindajana kohtuda "Meet the Festivals" filmituruürituse raames ka rea filmitegijatega, mida tegin loomulikult hea meelega, ja sain sealtki mitmekülgset ja vajalikku infot. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Riia IFF pole ei suurfestival ega butiik-festival vaid midagi seal vahepeal – hoomatava suuruse ja õdusa õhkkonnaga filmifännide tehtud üritus, mille esmaseks eesmärgiks on jagada publikuga oma lakkamatut rõõmu filmikunstist.