Millal Apparatus & Apparata alguse sai?

Bändi panime vaikselt kokku umbes kolm–neli aastat tagasi. Koos helilooja Jürgen Reismaa ja lauljanna Reti Paukliniga. Kuna mulle hakkas ühel hetkel hirmsasti rõõmu pakkuma muusika ja sõna sidumine, mis on täitsa erinev asi kirjutatud sõnast, igaüks, kes on puutunud kokku sõnaga, mida peab suuliselt esitama teab, et need on kaks täitsa eri asja, kuna mulle hakkas see meeldima, siis hakkasime lugusid tegema.

Ja siiamaani pole mõelnud, et need on halvad. Need on ikkagi pigem üsna kaunid ja originaalsed, vägagi kuulatavad. Plaadi-mõtet meil tõesti ei olnud. Me esitasime neid kontsertetteastetena, väikese salongiliku atmosfääri juurde kuuluva dramaatilise elemendiga. Astusime Von Krahli salongis kolme–nelja aastal üles erinevate kavadega, aga põhikese oli ikkagi muusikas ja esitatavas sõnas.

Kuna mulle meeldib hirmsasti meeldib salongimeelelahutus, tema juurte juures, n-ö laiendatud või romantiline käsitlus salongimeelelahutusest, kus on veidi joobnud külastajad ja õrnahingeline pianist või lauljanna avab oma hinge. Sedamoodi külm melanhoolia on ka meie muusikaga kaasas. Kuigi võib-olla mitte nii silmatorkavalt, aga ta juured on kuskil salongimeelelahutuse klassikalise vormi juures.

Seda mängu me mängida ei taha, et me oleme nii originaalsed, et meie muusikat žanriga määratleda ei saagi. Muusikamaailmas on selle kohta sõna olemas – ambient. Sinna võib veel lisada dark ambient. Kes see ikka tahab light ambient olla, ikkagi dark. Külm dramatism, külm melanhoolia, need käivad meie elektroonilise muusikaga kaasas.

Teie muusika tume melanhoolia, kui ka sõnu kuulata, siis väga meelelahutuslik see ei ole. Muidugi keegi ei saa öelda, et salong peakski tingimata meelelahutuslik olema.

Tõsi, seda vastuolu, seda dissonantsi tahamegi välja tuua ja see on ka meie üks tugevus. Liita kaks iseenesest vastandlikku asja. Kui inimestele öeldakse sõna kabaree või salong, siis tekib kujutlusse kergemeelsus. Kui kuulata, ütleme ilma selle lisanduseta, meie muusikat, siis on see võib-olla isegi vastupidi, aga need kaks asja koos moodustavad täitsa uue aegruumi.

Seda ei ütle ma ise, vaid meie kohta on öeldud David Lynchi kabareelik. Ja tõesti, ega sellest täpsemat nimetust ei ole neile, kes seda, ma julgen öelda komplimenti mõistavad. Nende jaoks on see laad selge.

Nii et tõepoolest, tumedas loožis me oleme ja külmas melanhoolses dramatismis meie plaat kulgeb. Seal on sellist draamat, mis on võib-olla pärit teatritaustast, aga see on pigem juurdunud muusikasse. See muusika on küllalt dramaatiline, küllalt jutustav, aga mitte ekspressiivne, mis on oluline vahe minu jaoks. Mulle kohutavalt meeldib määratlus kunstnike, kellest ma väga lugu pean, Raoul Kurvitza ja Urmas Muru maalimislaadi kohta, mis on "külm ekspressionism".

Ma võtaksin sealt laadi ja ütleksin, et meie laad on "külm dramatism" ehk siis dramaatilisus ilma emotsioonita, kui nii võib öelda. Sedasorti elektroonilisel muusikal on ka popmuusikas oma ajalugu, alates Gary Numanist või lähemalt Thought Gang, Julee Cruise, eks nad kõik. Nagu ütles kunagi Oasis vastuseks küsimusele, kes nende eeskujud on, et kes seal ikka on – biitlid, rollingud, Hendrix ja teised ka.

Eeskujusid meil on, aga selle muusika peale oleme me ise lihtsalt n-ö kukkunud. Ehk siis see on kasvanud välja mitte niivõrd eeskujust, kuivõrd sellest, mida me oskame ja mida me tahame, mis on meile hinge pugenud. Ma ei julgeks öelda, et tingimata meeldinud, nii mõnedki asjad, mis poevad hinge, ei meeldi sugugi. Aga nad on pugenud meile hinge ja selles suhtes me tõepoolest näitame oma südant selles salongis. Pole midagi teha, tuleb ka pärleid heita sinna, kuhu neid tavaliselt heidetakse.

Muusika on nüüd albumi peal, aga kõige paremini tuleb ikkagi välja elavas esituses?

Elavas esituses on kindlasti tema võlu, sest see külmus ja inimlik soojus kehtib kohalolu puhul erakordselt hästi. Just nimelt see salongiatmosfääri teke. Loomulikult on seda tore kuulata ka plaadilt, sest muusika on nüansirohke, kuna muusika on keeruline ja mitte selles mõttes keeruline, et igav, vaid keerulise all ma mõtlen nüansirohket.

Plaati saab kuulata nii vinüülilt kui ka digialbumil, kuigi nende lood on pisut erinevad. Vinüülalbumi lugude valik on natuke eksklusiivsem, seal on ka üks 20-minutiline lugu.

Aga vaadata saab meid 21. detsembril Von Krahlis. Meiega koos astub üles DJ Aivar Meos, nii et pidu on sobivalt külmalt melanhoolne, aga samas kirglik. 28. detsembril esineme ka popkunstimuuseumis Poco. Nii et olete lahkesti oodatud!