Igatsus möödunud aegade järele on inimesi saatnud alati. Miks muidu on noored ikka ja jälle ihalenud kuldaegu, mida ei ole otseselt kogenud. Seda ma muidugi ei märganud, mil nostalgia­objektiks muutus mu oma 1990ndate noorus, aga vahest oli esimene märk nii seitsme aasta eest. Pidasin muusika- ja teatriakadeemias loengut soolisusest ja popmuusikast ning näitasin noortele Push Upi "Ämblikmeest" kui klassikalist male gaze'i. Õpilaste näod läksid naerule. "Mul on tunne, et 1990-ndatel oli kõigil alati tuju hea," ütles üks poiss unelevalt. Mida aeg edasi, seda enam igatsust märkasin. Paistis koguni, et minu noorusajaga võrreldes on nostalgia plahvatuslik. Meiegi igatsesime, aga justkui vähem. Nüüd näen seda kõikjal, kuhu lähen – olgu tegemist 300 gümnaasiuminoore või kümne üliõpilasega.

Ent noorte minevikuihalus, mis väljendub sageli muusikaarmastuses, tuleb mulle tuttav ette. Kirjutasin isegi lapsena päevikusse: tahaksin elada kuuekümnendates, kahekümnendates, kolmekümnendates. Aga vaat see 1995. aasta ei ole minu aeg – minu aeg oli ammu ära. Tänapäeva noortega kõneldes jäi huvitaval kombel pinnale just mineviku peavoolu muusika. See intrigeeris mind: meie, tollased muusikatundlikud noored, tõmbasime väga selge ja elitistliku piiri peavoolu ja underground'i vahele. Tänapäeva samalaadse taustaga noored meieaegse muusika puhul seda piiri vist nii teravalt ei taju.

Kõik see viiski mu mõttele võrrelda, kuidas tõlgendavad samasse sotsiaalsesse rühma kuuluvad, ent eri põlvkonnast inimesed 1990. aastate peavoolu­artiste. Sealt hargnes alateemana küsimus: mis üldse käivitab praegustes noortes nostalgia? Nii tegingi väikese katseuuringu, mille tarbeks kutsusin kevadel kokku kaks fookusrühma: esimesse kuulus kolm naist, kes said täisealiseks 1990. aastate alguses, teise kaks naist ja üks mees, kes on praegu noored. Kõik kuus tegutsesid kultuuri valdkonnas ja hoolisid sügavalt muusikast. Et asi püsiks raamides, punusin tõlgendused ümber Onu Bella, sest ühel hetkel hakkasid tudengid loengutes temast üha sagedamini rääkima. See viis mu mõtteni, et ei ole vist teist eesti artisti, keda tõlgendataks nii diametraalselt erinevalt.

Etteruttavalt: oma tõlgendusteks on õigus mõlemal põlvkonnal, ei ole siin mingit ühtset tõde. Loomulikult mäletatakse minevikku väga erinevalt ka samas vanuserühmas. Tänapäeva keskealisedki võivad Onu Bellat ja teisi tollaseid kangelasi lugeda kämbilt, nagu tõestas üks teine fookusrühm sel sügisel. Ja ka tänapäeva noored armastavad 1990. aastaid irooniliselt, tabamatu igatsus ei välista teravust (tahaksingi jõuda kõigi nende narratiivide kõrvutamiseni). Ning võib ka käia oma minevikus turistiks nagu ma ise, kui vaatan ERR-i arhiivist 1990. aastate uudiseid ja imestan minevikukaadreid vaadates: justkui sama linn ja samad inimesed, aga mingis kummalises kõverpeeglis.

1990-ndate ja 2020-ndate noorte kontekst

Kaks fookusrühma illustreerisid, kui väga sõltub loomingu tähendus kuulaja isiklikust kogemusest ja sotsiaalsest kontekstist. Onu Bella sai kuulsaks ajal, kui Eesti sisenes varakapitalismi: kõik olid vaesed ja kõik oli võimalik, valitses vabanemise eufooria. Rahvuslik ühtsus ja laulev revolutsioon olid eilne päev. See oli ka väga macho ajastu: pärast Nõukogude valevõrdõiguslikkust naasime polaarsete soorollide juurde, kusjuures ülim seksualiseeritus leidis tee ka popkultuuri.

Seda ajastut mäletasid hilinenud seksuaalrevolutsioonina ka kaks inter­vjueeritavat (mõlemad sündinud 1974. aastal): "Järsku lubati avalikult rääkida seksist. Litsidest ja kõigest. Et sellised asjad üldse olemas on."

Lisab teine naine: "Nõukogude popkultuuris oli kõik range. Lapsed sündisid justkui tühjast kohast. Avalik ruum oli nagu puritaanlik film, kus uks suleti, kui keegi oli sisenenud magamistuppa, ja sa ei teadnud, mis seal toimub. Siis äkki, 1980ndate lõpus, oli absoluutselt kõik lubatud. "Kamasuutra" ilmus mingis uuemat sorti kultuuriteatajas ja kõik ostsid seda, teiste hulgas 14aastane mina."

Nii mäletasidki asjaosalised varajast Nõukogude-järgset perioodi ühtaegu lootusrikka ja misogüünilisena. Seadused ei kaitsnud ohvreid – vähemasti mitte piisavalt. Puudusid korrektsus ja enesetsensuur ning avalik ahistamine oli argipäev. Selles kontekstis sulaski Onu Bella artistikuvand ja esteetika kõnealuste 1990ndate tüdrukute meelest kokku reaalse ahistamiskogemusega. See kinnitas justkui sõnumit, et naised peavadki nõustuma ja end meestele pakkuma, meenutab naine (snd 1978): "Ma olin tundlik igasuguste seksuaalsete kommentaaride suhtes, ja mehed ikka tegid neid. Oli tavaline, et kõndisid tänaval ja keegi ütles midagi või puudutas bussis natuke. See oli vastik ja seda oli palju. Siis tuli "Ma võtsin viina" ja see video oli nii rõve, kuidas ta ülbelt sõitis, et "mul on kõik naised siin"."

Nüüd, mitukümmend aastat hiljem, on meie avalik ruum palju turvalisem. XXI sajandil sündinud noored on kasvanud majanduslikult stabiilses ja märksa vähem kriminaalses Eestis, selge teadmisega, mis on õige ja mis vale. Nad teavad märksa paremini kui mina nendevanusena, kuidas end kaitsta (ahistamine ei ole kuhugi kadunud), peegeldades oma kaasaega, kus ei kiideta naiste seksualiseerimist heaks. Nende silme all on lahti rullunud ka mitu karmi kriisi, näiteks COVID-19, sõda Ukrainas ja kliima­kriis. Samal ajal on muusikud olnud pikka aega korrektse ja korraliku lavakuvandiga, queer-mõtegi jõudis üsna hiljuti laiemasse teadvusse. Oma keskkonna produktina ei näinud praegused noored Onu Bellas sama sõnumit, mida vanem põlvkond, vaid lisasid talle oma kontekstist tulenevaid tähendusi. Neile seostubki Onu Bella veiderdav lavaisiksus normide lammutamisega: queer'i, drag'i ja camp'iga. Ta on omamoodi õukonnanarr, kes paigutub nende sõnul suurepäraselt tänapäeval levinud omapärasesse meediasse, kus nihutatakse piire: "Kui vaadata tolleaegseid Eesti muusikavideoid, siis on naise keha seal nii seksualiseeritud. Siis ma nägin Onu Bellat – ja see oli vinge, fantastiline! See on nii queer, olemuselt nii ambivalentne, et midagi sellist oli lubatud." Noored mõistavad isegi, et on mõjutatud oma sotsiaalsest keskkonnast. Näiteks tunnistas ainus intervjueeritud poiss, et "Onu Bella oli slick ja rough", ja kuigi tänapäeval võib teda pidada queer'iks, siis "kahtlen, et publik nägi seda osa temast tollal".

Info kättesaadavuse mõju

Poolstruktureeritud vestlusest noortega moodustas muusika lõpuks murdosa. Alailma naasis jutt laiemalt ühiskonna ja sealt minevikunostalgia juurde. Muidugi mõistsid noored, et 1990ndad oli vaene aeg, kuigi tajusid seda ometi pärast Nõukogude Liidu lagunemist suure vabanemisena, kui kõik oli veel võimalik. Sellele vastandub vabaduse reguleeritus ja mõnel juhul ka puudumine tänapäeval. Noored on ju olnud koroonakriisi ajal sisuliselt luku taga, kuigi omal paradoksaalsel moel andis see neile võimaluse koolirutiinist puhata, enesesse kapselduda ja rahu­likumalt maailma mõtestada. Sõdagi on noored näinud üsna lähedalt: inter­net toob Iraagi sõjast saati sõja otsekui peo peale, aga Ukraina sõjaga saabusid eestlaste argiellu reaalsed sõjapõgenikud.

Nostalgia laialdast taastulekut toetab ka praegune suur infotarbimine. Nagu ütles naine vanemast põlv­konnast: "Kui sul oli aastal 1992 videomakk, siis sa lindistasid üles kõik, mis said. Samas oli telekas lineaarne ja kui üks lugu jäi vahele, siis oli see läinud. Kordusi näidati harva." Tänapäeval on lähiminevik noorte proteesmälus: nad mäletavad ajastut tugevalt ja emotsionaalselt, ehkki ei ole seda otseselt kogenud.

Oluline mõju on siin internetil, kus on sekundiga kättesaadav nii kitsamalt muusika kui ka minevik. Keskne platvorm Tiktok võimaldab piiramatult minevikku kaduda, nagu väljendab üks tüdruk: "Tiktokis on kontod ja pildid 1990ndate aastate Eesti tänavatest. Ma vaatan Pärnu maanteed ja mõtlen – ahh! Ma pole seda kunagi oma silmaga näinud, aga millegipärast on see nii atraktiivne, et ma tahan sinna lihtsalt tagasi minna." Tiktoki plahvatuslikku levikut seostavad noored ka koroonaajaga, kui sai pikalt internetti süveneda, sest mõnda aega polnud vaja koolis käia. Just siis asendunud naljavideod nostalgiliste klippidega hruštšovka'dest, taustaks 1980. aastate melanhoolsed postpungi­bändid.

​Jagatud tunded

Mis suunab noori veel minevikku? Oli pisemaid asju, mis häirisid ka esimest põlvkonda juba 1990. aastatel ning sundisid otsima paralleelreaalsust nii minevikust kui ka hoopis subkultuuridest. Näiteks häiris, et raadiost tuleb sama muusika ja kõik on üha pealiskaudsem. Samuti kurtsid noored 1990ndate noortega sarnaselt ületarbimise üle. Aga kui "uudne eetika, läänestumistaktika" moodustas hilissovetliku reaalsusega jõulise kontrasti, siis XXI sajandi noored on sündinud ühiskonda, kus on, mida tarbida, ning rahagi jagub.

Minevikku pagemise peapõhjusena joonistus välja info üleküllus. Noored ütlevad, et praegune aeg on liiga kiire. Jäin seda kuuldes mõttesse: olen alati mõelnud, et nii on see minu arvates, sest minu nooruses internetti ei olnud ja ehk ei ole ma sellega siiamaani kohanenud. Aga vahest on tänu sellele hoopis nii, et ükskõik kui kauaks ma end ka internetti ei unusta, istub mul kuklas sügav veendumus, et päris elu on väljaspool ekraani. Mina kogesin elu enne veebi, nemad vaata et sündisid sinna: "Siis oli lihtsam, sest sa ei pidanud olema edukas kahes paralleelses maailmas. Oli üks maailm ja seal sai teha kõike. Mitte et pidid looma endast ühismeediapildi, et olla kultuuritegelane. [—] Ma tahan teha reaalset asja, kohtuda reaalsete inimestega ja jätta reaalseid sõnumeid. Ma tahan maailma konkreetsemalt kogeda, mitte ainult pealtvaatajana."

Kokkuvõtteks

Niisiis, asi ei ole Onu Bella muusika kvaliteedis, vaid eskapismi soosivas reaalsuses. Vahest ka erinevates sotsiaalsetes positsioonides, sest keskealise inimese puhul, kel on ehk juba kindel karjäär ja kodu, on tõenäoliselt reaalsus rohkem tema kontrolli all kui värskel täisealisel, kellel ees palju lahendamist vajavaid eluolukordi. Tunnistavad ju nooredki: "Meie kuulame teda täiesti teiste kõrvadega ja hoopis teises kontekstis. Me vaatame tema videoid, sest see on nagu portaal minevikku, miks see muusika nii ahvatlev on. See on nostalgia, lõbu ja autentsus, mida on tänapäeval väga raske leida." Nii et lõpuks jõuame ikkagi selleni, et 1990. aastate peavoolumuusika kehastab tänapäeval igatsust lihtsamate aegade järele. Iseasi on see, kui lihtsad olid need ajad tegelikult ja kas lihtsaid aegu üldse ongi.

Artikkel põhineb suures osas teadus­ettekandel "Different Shades of Nostalgia: Generational Musical Memory of the 1990s in Estonia and Armenia" konverentsil "EUPOP 2024" 1. – 3. VII Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.