15.– 21. jaanuarini toimus 18. korda Vilniuse lühifilmide festival, mida alates 2013. aastast korraldab Leedu lühifilmide agentuur Lithuanian Shorts. Minul oli võimalus festivali külastada tänu sama agentuuri läbiviidavale Baltic Women in Film Mentorship programmile, kuhu valiti juba neljandat korda igast balti riigist viis noort filmimaailmas tegutsevast naist. Halli, aga sooja Vilniusesse jõudsin pärast üleheli kiirusel möödunud lendu neljapäeva õhtul, täpselt networking jookide ajaks. Avara saali asemel toimus ühine veinirüüpamine hoopis ühe vanalinna baari teisel korrusel asuvas koridoris, mis andis enam-vähem kätte ka festivali enda mõõdu.

Hubase, kuid sisutiheda ja üllatavalt rahvarohke festivali toimumispaigaks oli kaks Pasaka ja üks Skalvija nimeline kino. Mõlema kino puhul on tegu nn arthouse kinoga, mida saab võrrelda Eestis Sõpruse ja Elektriteatriga ning kus ka festivali väliselt korraldatakse lisaks tavalisele ka eriprogramme ja retrospektiive (näiteks kino Skalvijas silmasime plakateid, mis indikeerisid, et kohe on algamas Nicholas Cage'ile pühendatud eriüritus).

Reedel külastasime festivali Industry osa, mille teemaks oli seekord ligipääsetavus. Kuulata sai nii filmitööstuses esineva puudevaenulikkuse kui selle vastu võitleva universaalse disaini ja kommunikatsiooni kohta. Esinejad jagasid lugusid ja nippe, mis aitaks filmimaailma võlul jõuda veel rohkemate inimesteni, olenemata erisusest. Ka Vilniuse lühifilmide festival ise on teinud arvestatava hulga samme ligipääsetavuse suunas, lisades oma põhivõistlusprogrammi filmidele kurtidele ja vaegkuuljatele mõeldud subtiitrid ning andes oma kodulehel ülevaate festivali asupaikade füüsilisest ligipääsetavusest. Industry põhikülaliseks oli Ameerika filmirežissöör Bill Morrison, kelle looming koosneb peaasjalikult arhiivimaterjalidest kokkupandud lühifilmidest ning keda sai kuulata nii filmikriitika loengu kui seanssidele järgnevate Q&A'de raames (samuti laupäevaõhtusel karaokel, kus muidu vaikne filmirahvas häälepaelad valla lasi).

Festivali programm koosnes rahvuslikust ja rahvusvahelisest konkursist ning eriprogrammidest. Kui rahvusliku konkursi teosed olid jagatud kahte võrdsesse blokki, siis rahvusvahelised olid jaotatud eri kassetidesse teemade järgi nagu näiteks armastus, urbanism, tõeotsingud ja tumedad peegeldused. Eriprogrammides keskenduti Québecile ning Leedu näitlejale Gabija Jaraminaitėle.

Ise jõudsin käia Bill Morrisoni ja tumedate peegelduste eriseanssidel ning reedeõhtuses öökinos, mis kestis 22:00-3:30. Viimase raames sain vaadata ära suure ampsu nii rahvusliku kui rahvusvahelise võistluskava filmidest. Peab tõdema, et nähtud filmid olid eriilmelised nii oma teemadevalikult kui stiililt. Samas tasemelt oldi üllatavalt ühtlased ning seda just väga positiivses plaanis. Ei räägita ilmaasjata eelmist filmiaastat kokkuvõtvates artiklites balti kino kangusest ja tulevikupotentsiaalist. Ka rahvusvaheliste filmide valik oli lai, jõudes asupaikadelt Pariisi Montsouris pargist Malaisia ajateenistuse laagrisse.

Festivali grand prix' läks Sam Manacsa filmile "Cross My Heart and Hope to Die", mis rääkis alamakstud Filipiini tüdrukust Milast ja teda telefonikõnedega tüütavast salapärasest tundmatust. Parima rahvusvahelise filmi tiitli sai Samira Elagozi ja Z Walshi film "You Can't Get What You Want But You Can Get Me", mis vahendas fotode kaudu kahe transmehe armastust. Parima rahvusliku filmi kategoorias võidutses Adas Burkšaitisi film "Left-Handed Pen", põnevik gümnaasiumi õpetajast, kes proovib päästa oma poja ebaõnnestunult sooritatud koolilõpueksamit. Noorte kriitikute eraldi ära mainimise vääriliseks osutus Martynas Norvaišasi "I buy", tore lühi-intervjuudel põhinev film inimeste ostudest kaubanduskeskuse parklas.

Festivali järel vestlesin Zoomi teel festivali peakorraldaja ja Leedu lühifilmide agentuuri asutaja Rimante Daugalaitega, kes tõdes, et teadmine Leedu lühifilmide skeenest on tõusnud ka rahvusvaheliselt ning enam ei pea lühikaid tutvustades rääkima esmalt Leedu geograafilisest paiknemisest. Nii nagu kultuurimaastikul ikka on probleemiks aga sihtgruppideni jõudmine ja seejärel nende laiendamine. Lühifilmide vaatamine ei ole endiselt nii kättesaadav või välja kujunenud kui täispikkade filmide puhul ja olukorra parendamise nimel näeb agentuur vaeva aasta läbi, tutvustades lühifilme festivalidel, pakkudes filmitegijatele arenguvõimalusi erinevate programmide kaudu ning levitades filme kodumaal.

Agentuuri loomist põhjendas Daugelaite tühimikuga filmimaastikul, kus lühifilmide jaoks oli küll festival, kuid mitte koht nende arendamiseks, levitamiseks või võrgustiku loomiseks. Mitmed noored filmitegijad tulid oma küsimuste ja muredega seetõttu festivalikorraldajate juurde. Nii võeti inspiratsiooni Poola lühifilmide agentuurist ja loodi kuus aastat peale festivali alustamist 2012. aastal ka lühifilmidele keskenduv agentuur. Daugelaite loodab, et lähiaastatel jõuab lühifilmide vaatamine rohkemate inimesteni ning võimalused filmitegijate toetamiseks ja filmide levitamiseks arenevad veelgi.

Teistes baltiriikides lühifilmidega nii osavalt ega spetsiifiliselt kui Leedus ei tegeleta. Kuigi ka Lätis ja Eestis on vastavalt Latvian Short Film Agency ja Estonian Shorts nimelised leheküljed guugeldades leitavad, siis Läti organisatsioon loodi alles eelmine aasta ning selle tegevuseks seni on valdkonna uudiste jagamine ja viimase paari aasta filmide kataloogi koostamine. Estonian Shortsi puhul on tegu aga hoopis Eesti Filmi Instituudi veetava voogedastusplatvormiga, mille tegevus tundub olevat jäänud kinni selle loomise aastasse ning vastab endiselt Laurence Boysi 2020. aastal Sirbis avaldatud kirjeldusele. Näidatavate filmide valik on väike ja uudiste jagamine hõredavõitu. Ka teise lühifilme käsitleva organisatsiooni, Eesti lühifilmi keskuse (ShortEst) tegemistest on raske aru saada kuna viimane info sotsiaalmeedias pärineb 2018. aastast.

Endiste filmitudengite sõnul jääb lühifilmide levitamine paljuski tudengite enda kanda, sest selleks loodud koordinaatorid on tavaliselt tööst üle koormatud, et asjaga tegeleda. Samas on tudengite endapoolne arvamus, et lühikate puhul ongi tegu pigem käeharjutusega täispikkadeks mängufilmideks, kui eraldiseisva nähtusega. Siiski on Eestis tugevaid lühifilme mitmeid ning nii mõnedki neist on viimastel aastatel jõudnud kinno kassettide näol, olgu selleks Lõuna-Eesti dokfilmid või Eesti animafilmi paremik. Muutused on toimunud ka festivalide püünel: PÖFF Shorts filmifestivalile lisandus eelmine aasta iseseisev ja paljutõotav Valga Hot Shorts festival.

Eesti olukord lühifilmide maastikul tundub olevat seega kui mudane vesi, kus klaari pilti olukorrast ja valdkonna meelestatusest on keeruline saada. Kas ühtsem organiseeritus ja levitamise ning kommunikeerimise töö aitaks olukorda edasi viia ning kas lühifilmidele leidub üldse piisavalt pühendunud publikut, kes vaatajanumbrite lippu üleval hoiaks? Need on keerukad tuleviku küsimused, mis vajavad lahendamiseks arvatavasti sama energiat täis lühifilmi gurmaane kui Leedumaal. Seniks kuni Eestis vett filtreeritakse, soovitan minna aga Vilniusesse lühifilme vaatama, sest nagu Tristan Priimägi oma Riia rahvusvahelise filmifestivali ülevaates kirjutas: filmifestivaliturism on üks lahedat sorti reisimine!