J.R.R. Tolkien "Silmarillion" (2024)

Vanameister Tolkieni looming on samavõrd klassika nagu ükskõik kes või mis regiulgudest üle Gilgameši Joyce'ini ja kaugemale. Igal ajal omad lood, ent vähestest võrsub hulganisti uusi, vähestele on antud luua maailmu, mis oma elu elama hakkavad ja harukorril seda tegema jäävadki. Kirjanduse ja sõnavõlu igavikulisus ehedaimal kujul.

"Silmarillion" on nii taust kui kokkuvõte kui aluspõhi kui fragmentaarium. Ta on ühe maailma konspekt, ent ometi omaette teaduspoeem, mis sisaldab võimalusi uute maailmade tekkeks nii kirjapandu sees kui väljaspool seda, nii ajas kui ruumis. Paisuv ja kokkutõmbuv universum korraga, samaaegselt argikeelne ja superpoeetiline. Tekst, mis mõistab olla nii võrrandivalem kui maagiline muinasjutt; matemaatikal ja mütoloogial Tolkieni loodus vahet ei paista olevat. Sõltub vaid, kes ja kuidas loeb koma läheneb.

Sestap võiks "Silmarillioni" eestikeelset olemasolu tervitada ja tunnustada vähemasti samaväärselt kui eelmainitute ning paljude teiste maailmakirjanduse vaieldamatute raskpunktide vääramatut meiekeelsust. Tolkieni sünnitet maailm on hargnenud virtuaaliasse, suulisse pärimusse, pilti ja sõnna ja kinno ja kõikjale, ta kulgeb ja loob lehvitab. On uskuda, et sellest seemnest ja südamest sünnib veel ohtrasti väärt (sõna)kunsti. Seniks, ootuse ja tegutsemise veeres, ennustagem algupära pealt tutsket tulevikku. Toeks emakeelne "Silmarillion".

"Tähelepanu! Mnemoturniir. 1300 küsimust ja vastust aastatest 2003–2023", koostajad Uku Toom ja Rein Laumets (2025)

Mälumine kestab kogu elu, kui välja arvata päris algus ja lõpp, mil alul veel ei oska ja pärast enam ei jaksa mäluda, tuleb imeda täiega. Umbes nende põgusate eluperioodide vahele jääb mälu töötamise aeg. Mitte siis selle porkna või luti mälumise, vaid mõtete ja tõsiasjade talletatavaks seedimise ajuline ajalikkus. Mõned on ses mängus nõnda tugevad, et võtavadki mäluga lausa mängida. Mida teistelgi targastav kõrvalt kuulata on.

"Mnemoturniir" oma tarkadeklubiga on meid jo pealt poole sajandi rõõmsaks teinud (ning mõttemõnu käigus kahtlemata mitte lollimaks) ja kaks aastakümmet tost toimetamisest on tänuväärsel viisil raamatusse raiutud. Raamat ei ole kõhn, üle poole tuhande lehekülje sula tarkvara, millega omas värkvaras silmitsi sekeldada.

Mitte et suvaliste asjade teadmine elus kuidagi edasi aitaks, aga teadmised tekitavad pea iseeneslikult omavahelise toimevõrgu, tasasel tulel podiseva meeleleeme. Sealt ent saab jo seoseid ja siseinfot ja suurt pilti. Elu nagu supp – kuskilt otsast tuleb pihta hakata. Miks mitte targemate kogutud killustikust ehitada alusmüüri elik pealisehitist iseoma kõrgustesse pürgimiseks.

Chris Carter "Surmaskulptor" (2024) ja "Ühekaupa" (2025)

Mõned krimivikud lõpetuseks. Autor ilmselt juba tuttav – Chris Carter käis mineva aasta Headread festivalil ja aasta jooksul on tema raamatuid veel kaks juurde tulnud. Tuletan meelde, et tegu mehega, kes päris mõrtsukatega oma kriminaalpsühholoogi ameti tõttu sadu kordi kokku puutunud ja juttu ajanud. Mistap ta kolemõrvad ei ole suvaliselt sulepeast kistud, vaid põhinevad kogemusel. Olgu inimesed teinekord kui jõledad kui tahes, jubetööde põhjused ja põhjendused on kasulikud lugeda.