Kaks õde – üks tüüakas, turjakas, pikk ja laiaõlgne, õblukese varrega võililletups pikkade sõrmede vahel rõhutamas veelgi tema figuuri imposantsust, ning teine lühem, masaja keha ja moodsa, lühikeseks pöetud kuklaga poisipeaga – seisavad seljaga vaataja poole. Üks hoiab teisel küünarnukist kinni. Nad on suundumas kuhugi edasi, mujale, mingit oma asja ajama. Nad on koos tulnud ja koos nad lähevad. Ei huvita neid ei vaataja ega see, kas neid üleüldse vaadatakse.

Nii kujutab Natalie Mei 1927. aastal ennast ja oma õde, ilmselt Lydia Meid, tuši- ja akvarellijoonistusel "Pr. õde ja mina". Jah, nad on õed, aga ka aastakümneid koos töötanud kaaskunstnikud: karikatuursed, silmapaistvad, moodsad, sealjuures eatud naised, kes võivad pildi valmimise aastaarvu teadmata olla nii 25 kui ka 55.

Joonistusest lähtuv kehalise ajatuse ja ajalikkuse ning jõulisuse ja hapruse tunnetus tegi "Pr. õest" minu jaoks Kai Stahli, Eha Komissarovi ja Ulrika Jõemäe kureeritud näituse "Õed Meid. Avangard ja argielu" ühe defineeriva pildi ning ajendas otsima näituselt ja õdede elulugudest vastuseid küsimustele nagu näiteks missugust rolli mängis nende elus füüsiline võimekus ja tervis, kuidas rääkida tervisest ja haigusest elu ja kunstnikutöö osana seda tingimata identiteediks muutmata, romantiseerimata, aga sealjuures ka pisendamata.

Tugivõrgustik ja autonoomia

Õigupoolest oli õdesid Meisid kolm: Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975). Nende pere oli pärit Hiiumaalt, kuid mereväekaptenist isa töö tõttu veetsid nad lapsepõlve Lätis. Oma aja kohta oli ebaharilik, et isa saatis hea meelega kõik kolm tütart kunsti­kooli: Kristine õppis Helsingis joonistuskoolis, Lydia Peterburis arhitektuuri, Natalie Tartus Pallases. See kõik päädis, nagu märgitakse näituse saatetekstis, Meide ilmumisega 1910. aastate lõpul kunstiväljale emantsipeerunud naistena.

Õed Meid olid kahtlemata silmapaistev trio oma üsnagi erinevaks kujunenud kunstnikuteede alguses, kuid kõik nad elasid võrdlemisi pika elu ja tegutsesid kunstnikuna ka pensionipõlves – noorus ja 1920. aastate Eesti Vabariigi moodne aeg vahetus teistsuguse eluga, inimesed said vanemaks ja riigikord vahetus. Hiliseimad näitusel olevad teosed pärinevad 1970. aastate keskpaigast.

Lydia ja Kristine Mei puhul tähendas pikk elu ka pikaajalisi haigusi. 1920. aastatel diagnoositi Lydial tuberkuloos, millele järgnesid raviperioodid Saksamaal ja Eestis. Kristinel tekkisid 1920. aastatel ebaõnnestunud pimesoolelõikuse tõttu jalaveresoontesse trombid, mis tekitasid paistetust ja haavandeid, see tähendas, et ta pidi kõndima kepiga ja kasutas sageli lamamistooli. Mitme lapse ema Kristinet abistasid kodus siiski teenija ja vahel ka lapsehoidja.¹

Mõlemad õed olid haigestudes kahekümnendates eluaastates ehk siis ikkagi väga noored. Krooniliste haigustega elamine on paraku kord nii, kord naa, on paremaid ja halvemaid perioode. Palju teadmatust, lahtisi otsi, isoleeritust – nii vaimset, emotsionaalset kui ka füüsilist (näiteks nakkusohu või piiratud liikumisvõime tõttu). Ja see kõik on oluline, sest muudab palju inimese töövõime, enese autonoomia, aga ka oma minapildi tajumise osas kunstnikuna: mis on minu jaoks pärast haigestumist võimalik, kes mind toetab, kas ma olen oma elu kujundamisel iseseisev, millal saab toetusest sõltuvus, kas teen kunstnikuna piisavalt?

Siiski tuleb mainida, et õed töötasid kunstnikena veel eakanagi, ka Lydia ja Kristine. Kristine teenis oma sissetuleku auaadresside kirjutamise, raamatute kaanekujunduste ja kunstiliste kujundustöödega.² Lydia maalis sõdadevahelisel ajal uusasjalikus stiilis natüürmorte, meisterlikke koduseid stseene kujutavaid akvarelle, pälvis tunnustuse nn uue naise portreedega ning hiljem töötas koos teatrikunstnikust Nataliega lavakujunduste kallal.

Haigus ja ambitsioon

Lydia Mei elule on kuraatorid viidanud muuhulgas ka kui traagilisele ja pean möönma, et see mõte ei andnud mulle rahu – milles see traagilisus ikkagi seisneb? Kas haiguses, konkreetselt selles haiguses, tuberkuloosis? 1978. aastal, ise samal ajal rinnavähiga võideldes, kirjutab Susan Sontag essees "Haigus kui metafoor" vähi ja tuberkuloosi kuvandist ajaloos ning toob välja, et tuberkuloos on tõepoolest olnud müstifitseeritud, romantiseeritud ja traagilise kuvandiga haigus. Ühtlasi leiab ta, et haigusi tuleks tublisti demüstifitseerida – ennekõike masendavad keerulised diagnoosid nende saajat argieluliselt. Pakuksin, et nii nagu puudega inimesed pole tingimata inspireerivad, pole ehk ka haigete inimeste elu tingimata traagiline. Või osutus traagiliseks hoopis see, et ravil viibimise perioodil lagunes Lydia abielu skulptor Anton Starkopfiga ja/või et neil ei olnud lapsi? Kristine elusaatusele ei viidata küll kui otseselt traagilisele, kuid siiski märgitakse, et marginaalsete kunstialadega tegelenuna jäi ta kunstnikuna saatuse ja aja hammasrataste vahele.³

Või ehk on traagiline ja marginaliseeriv (kunstniku)ambitsiooni realiseerimata jäämine mis iganes põhjusel – olgu selleks haigus, emadus, valitud erialal tegutsemise võimatus (Kristine õppis skulptoriks, Nõukogude ajal tal selles valdkonnas kuigivõrd tegutseda ei õnnestunud)? Haige olemine paneb igal juhul ümber hindama nii oma ambitsioone kui ka soove ja vajadusi. Essees "Sick Woman Theory" kirjutab kunstnik ja muusik Johanna Hedva: "Kroonilise haigusega elamine tähendab, et pead pidevalt oma energiavarusid jaokaupa planeerima. Igal tegevusel on hind: voodist välja tulemisel, omale toidu valmistamisel, riidesse panemisel, meilile vastamisel."⁴ Haige olemine ja kodusem elu ei tähenda tingimata endasse sulgumist või ühiskonnast haihtumist, see võib anda ka teistsuguse perspektiivi ja positsiooni oma kaasaja vaatlemiseks. Kuigi, mis on üldse see norm, mida peaks püüdma ja milleni jõudma, et end edukana tunda ja/või näidata? Ilmselgelt piilub siit vastu suutmissurveline mõõdu­puu. Eelnimetaud essees mõtiskleb Hedva ka selle üle, kuidas osaleda maailmasündmustes oma voodist ja leiab, et isegi eelduste järgi paindumata on see siiski võimalik.

Keha moodsa elu kandjana

Meide 1930. aastal Nõmmel valminud kodu oli loodud hoolega ja läbimõeldult, selle projekteeris Lydia varasem töökaaslane Eugen Habermann, kuid projekteerimisse panustas ka Lydia ise. See oli kokkusaamiste ruum, sotsiaalne keskkond. Esialgu oli maja koduks Lydiale, Nataliele ja nende emale, 1950. aastate algusest elasid ja töötasid kõik õed seal koos. Lydia kujutas oma kaasaja elu pigem kodust, teiste vahenditega kui Natalie, kes karikeeris ja mõtestas teravalt ühiskondlikku elu. Lydia näitab, kuidas ka privaatne ruum puudutab ka moodsat elu – esialgu maalib ta vaikelusid buduaaris, tube, natüürmorte, hiljem Nõukogude ajal kaktuseid, aaloesid jm sukulente kui selgelt moodsa elu tunnuseid. Ning alpikanne, mis veel tänapäevalgi talvelille ja koos kevadiste longus tulpidega Nõukogude aega märkiva taimena vaatajatel meeles on. Ka noorema põlvkonna kunstnik Hedi Jaansoo on sageli oma loomingus viidanud lilledele kui naise ruumi ja elu varjatud sümbolitele, mis võivad sellegipoolest kanda endas valusaimate ühiskondlike probleemide peegeldust.

Olgugi et mingis osas võib haige olemist vaadelda kui perspektiivimuutust, oleks muidugi mõttetu üritada teha nägu nagu haigus loomingut ei mõjutaks ega suunaks, ei tooks sellesse tumedust ja frustratsiooni. Ja seda on Lydia Mei loomingus otseselt näha – aktiivsemal haigusperioodil, 1920. aastatel valminud maalid on tumedates toonides ja kujutavad ka haige olemist. Samasse aega jääb ka tema abielu lagunemine ning ägenenud haiguse tõttu üsnagi eraklik elu Elvas enne Tallinna Nõmmele kolimist. Siinkohal tasub märkida, et krooniliste haiguste puhul on ka vaimne tervis äärmiselt oluline faktor. Ja kuivõrd toetavad lähedased ka ei ole, on haigusest tulenevad erisused alati ilmselged. Oma mälestustes kirjutab Kristine: "Natalie pääses elust kõige kergemini läbi: ta jäi vabaks, iseseisvaks, sai meelepärase, oma andele vastava töö, mis ühtlasi kindlustas talle muretu elu; sai ilusa, rahuliku kodu, kõige paremad töötingimused, tema heaolu eest muretses ema ja peale ta surma võttis kõik majapidamise enda hooleks Lydia, ehk ta küll haige oli."⁵

Naiskunstniku kohta igal juhul ebatavalise ja põneva teemana, kuid veelgi kontrastsemana õdede tervisliku seisundi kõrval paistab silma Natalie Mei suur spordihuvi nii jalgpalli kui ujumise vastu. Jalgpallifännina kujutab ta jalgpallureid ja teisi moodsaid sportlikke tüpaaže, nii naisi kui mehi. Nende hulgas hakkab eriliselt silma 1928. aastal loodud kaht naissportlast kujutav akvarell – taas on tegu jõuliste ja iseteadvate figuuridega, mis aga mõjuvad tänapäeva silmale taas ootamatult ajatult. Sinimustvalge lipu taustal poseerivad muskulaarsed dressides lühikeste juustega sportlased võiksid pärineda vabalt ka 1980. aastatest, mil fitnesskultuur ja trikoloor samuti au sees olid. Huvitaval kombel jätavad siingi kujutatavad kehad ajalise paigutuse pigem lahtiseks, selle asemel et lasta füüsisel end aega ankurdada ning mõjuvad ootamatult moodsalt veel sada aastat hiljemgi. Ometi on igal kehal suhe omaenda aega, paratamatult on ta sellega seotud, ja ka haige keha saab oma aja vaimu kanda sama edukalt kui terve keha. Iga inimese haige või terve olemise kogemus on sügavalt individuaalne – ennekõike küsimus ühiskondlikes ja kultuurilistes prioriteetides ehk et mil määral selleks ruumi antakse.

¹ Kai Stahl, Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2020, lk 48.

² Samas.

³ Samas.

⁴ Johanna Hedva, Sick Woman Theory, 2020. Avaldatud Kunstverein Hildesheimi näituse "caring structures" (2020) raames.

⁵ Kai Stahl, Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei. Eesti Kunstimuuseum, Tallinn 2020, lk 109.