Piret Jaaksi näidend "Tumeaine", teater TEMUFI laval lahti rulluva psühholoogilise põnevikuna, kahes vaatuses kahelt näitlejalt kahestunud moraalimaailmast – oli, mida oodata.

"Tumeaine" on lugu kaksikutest, kolm minutit varem ilmale tulnud Lindast (Natali Väli) ja tema "väikevennast" Rainist (Silver Kaljula), kes pole teineteist seitse aastat näinud. Lapsena olid nad lahutamatud, ent elu lõi nende teed lahku – Linda on väärikas vandeadvokaat, ilus, täpne ning väljapeetud, ja rohmakam Rain töötab kõrghoonetele spetsialiseerunud aknapesijana.

Etendus on tekstiliselt ja sisuliselt äärmiselt tihedate silmustega kootud, kuni viimaste minutiteni ei saa lõpuni kindel olla, kes siin on "paha" ja kes on "hea", aga igatahes mõned silmused on kootud kummalisemalt kui teised ning üks on kindel – midagi selles kudumis hakkab kohe kindlasti tormeldes lahti hargnema. Et lavastuse sisu on nauditavaim seda otse kogedes ja endasse ammutades, ei peatu ma pikemalt loo kronoloogilistel pööretel, ent kindlasti tasub mainimist, et Väli ning Kaljula järsk, aus, sobivaimas mõttes toores partneridünaamika on ligilähedaselt täiuslik, mängimaks välja rivaalitsemise, raha, mineviku hiilivate varjude ja elupõlise teadmatuse poole sirutuva ängi teemasid.

Etenduse kulgedes suutsid mõlemad näitlejad nii individuaalselt silma paistes kui ka eriti koos publikut veenda, kuidas napi, aga kõneka lavakujundusega kujutatud väikelinna korteris meenutavad kaksikud keerukat lapsepõlve ja klaarivad oma mineviku- ning olevikusuhteid, paratamatult tundes, et nende vahele on aastatega kogunenud määramatult palju salakavalat tumeainet, milles ei saa millelegi näppu peale panna, aga See on seal; ähvardava ja kõikvõimsana elu karma eest väljas.

Klaasist liigutatavate seinte vahel kumab lava- ja valguskujunduse kaudu aknapesija Raini mõtisklus, et on aknatagused maailmu, kus klaasid on puhtad ja aknad avatud, lastetoad suunatud tänavale, sest midagi halba ei ole varjata - ning maailmu, kus aknad on kardinatega kiivalt varjatud, peites hirmu, korisevat kõhtu ning karjeid.

Lavastuse helilooja ja helikujundaja on Madis Kreevan, kes on loonud mõjusa, ent laval toimuvaga heas kooskõlas oleva helimaastiku – hääled, kilked ja nuuksatused lapsepõlvest, sekka peaaegu et filmilikud muusikatüminad.

Jääb üle mõelda ja mõtiskleda, kas tumeaine koputust oma eluaknale peakski niivõrd pelgama? Kas äkki kartmisega ametis olles unustad, et tumeaine oled olnud hoopis sina ise? Ja sellisel juhul – kust näilise õigluse jalule seadmisega pihta hakata? Kes on süüdi, et üldse ebaõiglus tekkida on saanud? "Tumeaine" annab selleks mõttematerjali igatahes kauaks.