Värvide otsimine

Tallinna muusikakeskkoolis käinud Heinoja sõnul olid reeglid igapäevase kooliskäimise osas üpris lõdvad. "Kuna seal koolitati välja ikkagi tulevasi muusikuid ja kunstnikke, siis meil oli võimalus seda koolis õppimise aega kasutada selleks, et harjutada oma instrumenti. Mina seda muidugi väga agaralt ka kasutasin," rääkis ta.

"Mulle väga meeldis olla kodus, ja kuna minu vanemad käisid praktiliselt iga päev tööl, hommikul kell kaheksa läksid juba minema, ja mu vend neid mitte-koolis-käimise võimaulisi nii agaralt veel ei kasutanud, siis kõige meeldivamad hetked lapsepõlvekodus seostuvadki minu jaoks sellega, kui ma ärkasin hommikul kella üheksa ajal üksinda üles, toas oli karge sügisene valguse, õues oli rõske vihmasadu, ma jõin kohvi ja hakkasin klaverit mängima," meenutas Heinoja ning lisas, et jäi ka edaspidi klaveri taha minnes alateadlikult neid samu sügisevärve otsima.

Heinoja on rääkinud inimestega, kes ei saa üldse aru, kuidas ta klaveri pealt erinevaid värve välja toob. "Kui ma päris ausalt tunnistan, siis tegelikult ega ma isegi lõplikult aru ei saa, kuidas see sealt siis ikkagi välja tuleb. Mingisugune puudutus seal on, mis näpuotsas on välja kujunenud selle 20+ aasta jooksul. Igasuguse kunsti juures on see viis või kümme protsenti maagilisust, mida ei olegi võimalik lõplikult sõnadega seletada," leidis Heinoja.

Head inimesed

Klaverimäng on viinud Heinoja peaaegu kõikjale üle maailma. "Ma ei ole ainult Austraaliasse veel mängima jõudnud, aga küll ma selle ka ära teen. Pika tiirutamise ja tuuritamise peale olen aru saanud, et inimesed on igal pool suhteliselt ühtemoodi. Ükskõik kui erinevad on ametid või erialad, mida inimesed peavad, siis kui nad on kuskil tipus, siis väärtushinnangud on kõigil enam-vähem väga sarnased. See inspireerib mind ennast ka tohutult nende samade väärtushinnangute poole pöörduma," rääkis Heinoja.

"Head inimesed, keda mul on olnud õnn näha ja kellega on olnud rõõm koos töötada või kes mind kuulanud on, nendega vesteldes on alati jäänud tunne, et üks kõige olulisemaid asju inimeseks olemise juures on ikkagi teiste inimeste ära kuulamine ja huvi nende vastu. Siiras huvi, mitte moka otsast möödaminnes väljendatud huvi," lisas ta.

Inimestega suheldes meeldib Heinojale avang teha muusikaga. "Siis ma ju ka tegelikult samamoodi suhtlen nende inimestega, läbi selle muusika. See on minu jaoks naturaalsem viis. Pärast seda, kui ma olen muusikalise avalause ära öelnud, siis on muu jutt, ühenduste loomine ja vastu peegeldamine on hulka lihtsam."

Umbes kuue aasta eest avastas Heinoja, et tal on oskus publikult lavalt tajuda. "Ma tajusin laval olles alati väga konkreetselt ära selle hetke, mil publik kaotas tähelepanu. Minu võimuses oli siis pärast selle tabamist see fookus tagasi tuua. See sütitas minus loovust, pidin oma mängus midagi muutma, sest sain, et, kurat, neid huvita see enam. Pidin leidma nüansi, mis tooks publiku tagasi. See oli üks jube äge mäng," tõdes Heinoja.

"Lisaks sellele, et ma esinesin, mängisin publikuga ka. Tegin nendel hetkedel midagi, mis pani suurema osa publikust jälle kuulama. Publik on selles mõttes kollektiivi. Kollektiivis on nii, et kui üks või kaks juba ei viitsi, siis tegelikult vajub kogu kollektiiv laiali ja publiku on tegelikult täpselt sama lugu."

Tekst

Sooloklaverimängus on kirjalikku teksti vähe. "Meil on just nimelt nooditekst, mida me intrepreetidena dešifreerime. Tegelikult ongi nii, et mina olen terve elu õppinud neid dešifreerima ja tänu sellele raamatute, tüvitekstide lugemisele nooruses väga palju aega ei pühendanud. Huvitaval kombel on tõeline huvi kirjanduse vastu tulnud viimase aastaga," rääkis Heinoja, kes nüüd maailmakirjandust järjest läbi võtab.

"Kui teised lapsed või noored jalgpalli mängivad, reisivad, veedavad sõpradega aega või ujuvad, siis meie muusikutena peame paratamatult oma pilli harjutama. See võtab nii palju vaimset ja füüsilist aega ära. Ma ise olengi jõudnud selle mõtteni, et miks ma võib-olla muu kunsti vastu huvi tundnud ei ole, ongi see, et muusikakunst juba nii väga rikastab. Ta tegelikult imeb sinust kõik välja, kui sa ennast täielikult sellele pühendad. Muu kultuurse asja jaoks päeva lõpuks enam jaksu ei jagu," tõdes pianist.

Heinoja usub, et kunsti tarbimine ja inimese igapäevaelus toimuvad sündmused on omavahel seotud. "Kui palju nüüd nende igasuguste tekstide lugemine minu kunstis peegeldub, seda on minul selle sees olijana objektiivselt praktiliselt võimatu hinnata. See ongi inimloomuse üks kõige suurem rõõm, tähenduse loomine. Mina loon oma kunstile ühe tähenduse, aga just muusika juures on teistel inimestel võimalus anda sellele hoopis teistsugune tähendus," rääkis ta.

"Kui mina üritan oma loomingus peegeldada näiteks Murakami Aomame tragöödiat, siis teine inimene sellega kursis ei ole, leiab sealt võib-olla hoopis midagi dostojevskilikku. See on hästi subjektiivne ja indiviidis kinni, see tähenduse loomine," lisas ta.

Suur kunst

Hiljuti jõudis Heinoja mõttele, et tõeline suur kunst peab tulema puhtalt ja ainult inimese enda seest. "Sellest ajast saadik ongi mul on tunne seoses igasuguste projektidega, kus öeldakse väga konkreetselt ette, mida soovitakse, et see ei ole mulle endale nii toitev, nii vabastav. Ma ise tunnen vabadust sellest loomingust sellises muusikas, mida saan täielikult ise valida, ise kokku pannu ja ise läbi mõelnud," rääkis Heinoja.

"Paraku meie alal ongi niimoodi, et peab tegema ühte ja teist. Tihtipeale selleks, et teenida leivaraha, on vaja teha asju, mis sulle ette söödetakse, selleks, et saaksid ülejäänud aja teha seda, mida ise tegelikult teha tahad," lisas ta.

Praegusel ajal tuksub Heinoja süda Chopini poole. "Mulle tundub, et nagu muutuvad ajas igasugused kunstivoolud, siis muutub ka minu enda maitse. Viimastel aastatel on rohkem tegelenud Eesti helilooja Mart Saare loominguga ja kuna Saar eriti palju klaverile ei kirjutanud, siis suurem osa sellest ongi juba kaetud. Nüüd on vaja leida uus ohver. Eks ma niimoodi kõigun, varieerin ja otsin," ütles Heinoja.

Muusikat, mis teda ennast oksele ajab, Heinoja enda sõnul väga palju mängima ei ole pidanud. "On küll teoseid, mida olen väga palju kuulma, mis lõpuks väsitavad ära. Londonis elades, kus ma olin põhimõtteliselt reapianist, oli ka juhuseid, kus sai väga palju uuesti ja uuesti lugusid kedratud, sest sellisele publikule oli vaja mängida lugusid, mida nad teavad," rääkis Heinoja ning lisas, et näiteks César Francki viiulisonaati tuli tal saata umbes 40 korda.