Austria kirjanik Stefan Zweig (1881–1942) on üks läbi aegade kõige loetumaid saksakeelseid autoreid, kes oma voolavas jutuvestjalikus proosaloomingus ühendas dramaatilise pinge psühholoogilise analüüsi ja keelelise leidlikkusega.

"Malenovell" on Zweigi viimaseks jäänud ja ühtlasi tuntuim teos. Selle tegevus toimub New Yorgist Buenos Airesesse viival aurikul, kus seltskond kaupleb pardale sattunud male maailmameistrilt välja partii. Pärast kiirelt saadud kaotust toob revanšmatšis pöörde üks seltskonda astunud salapärane dr B. ning tähtsusetu mäng omandab aegamööda pinget kruvides hoopis tõsisema, ajastu ja üksikisiku monomaanilist hullust avava tähenduse.

"Malenovellile" on lisatud üks Zweigi viimaseid seni eesti keelde tõlkimata novelle "Tunnete virvarr", tema keskmise loomeperioodi novellivalimikule nime andnud teos, milles eakas professor meenutab tudengipõlves tema ellu pöörde toonud üliintensiivset õpetaja-õpilase suhet, mis mõlema vaimujõu ja tunded põhjalikult proovile pani.

"Tunnete virvarr. Salanõunik R. v. D. isiklikud ülestähendused"

Tõlkinud Tiiu Relve

Tollal Berliinis sai minu vabadustundest kõikvõimas joovastus, nõnda et ma ei talunud isegi kõige põgusamat klausuuri, nagu viibimine loengus või koguni oma toas: kõik, mis seiklust ei pakkunud, tundus millestki ilmajäämisena. Ja vägisi püüdis see just lõa otsast pääsenud märgade kõrvatagustega provintsinooruk ennast õige mehelikuna näidata: hospiteerisin suhtes, püüdsin oma (tegelikult kartlikule) loomusele uljast, jultunud, kõlvatut ilmet anda, vaevalt nädal aega sisse elanud, kui juba mängisin suurlinna meest ja suursakslast, õppisin jahmatava kiirusega nagu õige miles gloriosus¹ kohvikunurgas tüli norima ja aega surnuks lööma. Sellesse mehelikkuse peatükki kuulusid muidugi ka naised – või pigem eided, nagu see meie tudengiülbuses kõlas – ja seal tuli mulle kasuks, et olin silmatorkavalt kena poiss. Pikka kasvu, sale, mere pronksjas paatina veel värskelt palgeil, igas liigutuses nõtke nagu võimleja, oli mul käkitegu olla üle neist plassidest, toas passimise tõttu kiiskkõhnadest poesellidest, kes käisid nagu meiegi pühapäeviti Halensee ja Hundekehle tantsulokaalides (tollal veel kaugel väljaspool linna) saaki jahtimas. Peagi oli mul käes üks Mecklenburgist pärit õlekarva juuste ja piimvalge nahaga teenijatüdruk, kelle ma tantsusoojana napilt enne tema puhkuselt kojusõitu veel oma toapugerikku tassisin, seejärel üks väike, kärsitu ja närviline Poseni juuditar, kes müüs Tiezi poes sukki – enamasti odav saak, kergelt saadud ja kiirelt kaaslastele edasi antud. Aga võidu ootamatus kerguses oli selle eile veel mureliku õpilase jaoks joovastav üllatus – need odavad võidud suurendasid minu jultumust veelgi ja tasapisi hakkasin ma tänavat pidama üksnes selle täiesti valimatu, pigem sportliku seikluse jahiplatsiks. Kui ma kord niimoodi üht ilusat tüdrukut jahtides Unter den Lindenile ja – tõepoolest juhuslikult – ülikooli ette sattusin, pidin tahtmatult muigama mõtte juures, kui kaua ei olnud ma enam jalga üle selle austusväärse läve tõstnud. Astusin üleolevalt koos paari sarnaselt meelestatud sõbraga sisse; me üksnes paotasime ust ja nägime (see mõjus uskumatult naeruväärselt) sadat viitkümmet pingi kohal küürutavat selga kribamas ja valgehabeme leelutavale litaaniale otsekui kaasa palvetamas. Ja juba ma paningi ukse taas enda järelt kinni, jätsin selle rõõmutu jutuoja üle püüdlike õppurite õlgade vulisema ja koperdasin üleolevalt koos seltsilistega välja päikeselisele alleele. Mõnikord tuleb mul tahtmatult mõte, et rumalamini kui mina nondel kuudel pole noor inimene veel kunagi oma aega raisanud. Ma ei lugenud ainsatki raamatut, kindlasti ei rääkinud ma ainsatki mõistlikku sõna ega mõelnud ainsatki tõelist mõtet – vältisin instinktiivselt igasugust kultiveeritud seltskonda, et vaid tunda tugevamini oma ärksaks muutunud ihuga seda siiani keelatud uue jahtimist. See omaenese elumahlast purju joomine, see iseenda vastu mässamine võib ju küll mingil moel iga tugeva ja äkitselt vabaks lastud nooruse juurde kuuluda – aga sellegipoolest muutis minu eriline fanatism sedasorti lodevuse juba ohtlikuks, ja kõige tõenäolisemalt oleksin ma päris hukka läinud või vähemasti täielikus hingenüriduses alla käinud, kui mitte juhus poleks mu sisemist hävingut pidurdanud.

See juhus – praegu nimetan seda tänulikult õnnelikuks – seisnes selles, et mu isa kutsuti ootamatult üheks päevaks Berliini, ministeeriumi, rektorite nõupidamisele. Professionaalse pedagoogina kasutas ta võimalust saabumisest teatamata minu käitumist kontrollida ja mind, pahaaimamatut, üllatada. See õnnestus tal suurepäraselt. Nagu tihtipeale, olin ma selleks õhtutunniks oma odavas tudengipugerikus Berliini põhjaosas – sissepääs majaperenaise köögist eesriidega eraldatud –, neiu äärmiselt intiimsel külaskäigul, kui uksel kõlas vali koputus. Oletades, et tegemist on mõne kolleegiga, pomisesin pahaselt: "Olen hõivatud." Aga natukese aja pärast koputus kordus, üks kord, teist korda ja siis märgatava kannatamatusega kolmandat korda. Tõmbasin pahuralt püksid jalga, et minna seda häbematut häirijat põhjalikult korrale kutsuma, ja nii, särk eest pooleldi lahti, püksitraksid rippu, jalad paljad, tõmbasin ukse lahti ja otsekui rusikahoobina oimukohta tundsin esikupimeduses ära isa silueti. Hämaras ei näinud ma tema näost rohkem kui vaid prilliklaase, millelt peegeldas valgust. Kuid piisas sellest siluetist, et need mõttes olnud jõhkrad sõnad nagu terav kalaluu mulle kurku kinni jäid: seisin silmapilgu, otsekui oleksin puuga pähe saanud. Siis pidin ma – jube sekund! – alandlikult paluma tal mõni minut köögis oodata, kuni ma oma toa korda teen. Nagu öeldud, ei näinud ma tema nägu, aga tajusin, et ta sai aru. Tajusin seda tema vaikimisest, sellest talitsetud viisist, kuidas ta kätt andmata astus vastikust tundval ilmel eesriide taha kööki. Ja seal, ülessoojendatud kohvi ja peetide järele lehkava pliidi ees pidi vana mees seistes kümme nii minu kui ka tema jaoks alandavat minutit ootama, kuni olin sundinud tüdruku voodist välja tulema ja riidesse panema ning ta paratamatult pealt kuulvast isast mööda minema saatnud. Kindlasti kuulis ta tüdruku samme ja eesriidevoltide kahinat tema lahkumisel; ja ikka veel ei saanud ma isa teda alandavast peidupaigast välja lasta, sest pidin veel enne need ütlematagi selged korratuse jäljed voodist kõrvaldama. Alles siis astusin – elu suurimas häbis – isa ette.

Tänan isa südames veel praegugi selle eest, et ta sellel hirmsal tunnil vaoshoituks jäi. Sest alati, kui tahan meenutada ammu siitilmast lahkunud isa, väldin ma tema nägemist koolipoisi vaatepunktist, sest see laseks mul teda üksnes vihata kui korrigeerimismasinat, kui vahetpidamata laitvat, äärmuseni täpsust nõudvat koolmeistrit, ning võtan pildi sellest tema kõige inimlikumast silmapilgust, kui ta, vana mees, tõelist vastikust tundes ja siiski ennast talitsedes sõnatult minu järel sellesse himurusehõngulisse tuppa astus. Ta hoidis käes kaabut ja kindaid – harjumuspäraselt tahtis ta need käest panna, aga sellele järgnes otsekohe vastikusvõbin, nagu tundnuks ta täielikku vastumeelsust vähimagi ihuliikmega selle räpasuse vastu puutuda. Pakkusin talle tooli; ta ei vastanud, üksnes tema halvakspanev näoilme lükkas igasuguse sideme selle toa esemetega endast eemale.

Pärast mõnd jäist silmapilku äraolevat seismist võttis ta kobamisi prillid eest ja puhastas neid põhjalikult, mis tema puhul, nagu ma teadsin, reetis kohmetust; ka ei jäänud mulle märkamata, kuidas vana mees prille uuesti ette pannes käeseljaga üle silmade pühkis. Tal oli minu ees häbi ja minul oli häbi tema ees, kumbki ei leidnud sõnu. Kartsin salamisi, et ta alustab epistlit, kaunisõnalist jutlust tolles guturaalses toonis, mida ma kooliajast peale tema juures vihkasin. Kuid vana mees – ja praegu ma üksnes tänan teda selle eest – vaikis endiselt ja vältis mulle otsavaatamist. Viimaks läks ta kipaka riiuli juurde, milles olid mu õpikud, avas neid – juba esimesest pilgust pidi talle selge olema, et need olid puutumata ja enamasti lahti lõikamata. "Sinu konspektid!" – see käsk oli esimene sõna. Ulatasin need talle värisedes, teadsin, et need sisaldavad märkmeid ainult esimeste tundide kohta. Ta laskis silmadel kiirelt üle nende kahe lehekülje käia ja pani ühtki ärrituse märki avaldamata konspektid lauale. Siis tõmbas ta ühe tooli lähemale, võttis istet, vaatas mulle ilma ühegi etteheiteta tõsiselt otsa ja küsis: "Noh, mis sa sellest kõigest ise arvad? Mis siis nüüd saab?"

See rahulik küsimus tampis mu maa sisse. Minus oli kõik juba krampi tõmbunud: kui ta oleks mind sõimanud, oleksin suurustlevalt vastanud, kui ta oleks mind liigutavalt manitsenud, oleksin pilganud. Aga see asjalik küsimus murdis mu vastupanu: küsimuse tõsidus nõudis tõsidust, selle pealesunnitud rahulikkus respekti ja sisemist valmisolekut. Julgen seda, mida ma vastasin, vaevalt meenutada, nagu keeldub minu sulest tulemast ka terve see järgnev vestlus: elus on äkilisi vapustusi, omamoodi tundeelamusi, mis edasi jutustatuna kõlaksid ilmselt sentimentaalselt, on teatud sõnu, mis on tõde kõigest ainumal korral nelja silma all ja tunnetemöllust ootamatult esile kerkides. See oli ainus tõeline vestlus, mis ma isaga üldse kunagi pidasin, ja mul polnud mõtteski ennast ise vabatahtlikult alandada: jätsin kogu otsustamise isa hooleks. Aga tema andis mulle nõu Berliinist lahkuda ja õppida järgmisel semestril mõnes väiksemas ülikoolis, ja ütles mind peaaegu lohutades, et on kindel, et teen tegemata jäetu nüüd suure pühendumisega tasa. Mind vapustas tema usaldus; sel sekundil tajusin kogu seda ebaõiglust, mis ma terve oma noorusaja sellele külma vormikohasuse taha barrikadeerunud vanale mehele olin tekitanud. Pidin ägedalt huulde hammustama, et alla suruda pisaraid, mis kuumina silmist purskuda tahtsid. Aga temagi paistis midagi sarnast tundvat, sest ta ulatas mulle äkitselt käe, hoidis seda silmapilgu värisedes ja kiirustas siis välja. Ma ei söandanud talle järgneda, olin rahutu ja segaduses ning pühkisin vere taskurätiga ära: olin oma tunde allasurumiseks nii kõvasti huulde hammustanud.

¹ Praaliv sõdur, antiikrooma autori Titus Maccias Plautuse komöödia tegelane.