Pärimusmuusika laagris on täielik vabadus suhelda, laulda, tantsida ja oma valitud pilli mängida. Seekord oli uueks pilliks karmoška. Tänu setodele on vene päritolu lõõtspillist saanud tõeline rahvapill.

"Võrreldes näiteks selle suurema akordioniga, on ta väike, mõnus ja füüsiliselt kerge hallata. Teda on hea võtta kaasa - lähen mängin õues, mängin toas - ja selle pilli õpet saab alustada igas vanuses ilma eelneva muusikaõppe kogemuseta, nii et tõeline rahvapill," sõnas pilliõpetaja Meeli Õunap.

Klassikalise muusika harrastajad otsivad karmoškast rahvatunnet.

"Ma arvan, et klaveriga saab kõike mängida, aga karmoškaga tuleb see nagu rahvatunnetus, mida klaveril ei ole. Sihuke mõnus ja soe tunne on," ütles klaverimängija Krete Oja.

Pärimuse hoidmiseks ja edasiandmiseks tuleb pärimusmuusika vastu isu tekitada. Miks mitte naabritelt üle võetud pannkoogitantsuga.

"Võtsime lätlastelt pannkoogitantsu, sest ta on nii lõbus ja pannkookide tegemine on lõbus ja pannkookide söömine on lõbus ja see on üks laste lemmiktoit ju tegelikult. Muidugi väga tähtis on pärimuse hoidmine ikkagi, et kui me ei hoia oma keelt, oma pärimust, kaovad meie juured ja kes me siis oleme?" lausus muusikaõpetaja ja laagri korraldaja Anu Kaljusaar.

Mäetaguse rahvamajas veetsid pärimusmuusika seltsis aega üle 20 laagrilise. Noorim neist kaheksa aastane. Ülemist vanusepiiri pole, peaasi et inimene oleks hingelt noor.