Liis Vares nelja-päevasest kestvusetendusest: see on ruumi dokumentatsioon

Teisipäeval avab etenduskunstnik Liis Vares Tütar galeriis neli päeva vältava näituse ja kestvus-performance'i "Tühi tuba, ennast täis ".
Galerii sõnul ei ole tegemist tavapärase näituse, vaid liikuva koreograafilise ruumiga, mis tekitab galeriisse omalaadse kehalise keskkonna. Liis Vares ei loo vaatajale esteetilist kogemust, vaid avab ruumi, kus liikumine, hääl, puudutus ja kohalolu saavad omavahelise kokkupuute kaudu uueks suhestumise viisiks. Tema töö uurib, kuidas kehad võivad üksteist kanda, täita ja tühjendada. Teos puudutab intiimsust ja usaldust, olles samaaegselt nii isiklik kui ka universaalne.
"Tühi tuba, ennast täis" avaneb Tütar galeriis 26. augustil hilisõhtul kell 23.30 kunstniku ava-performance'iga ning jääb avatuks 30. augustini. Koreograafilist ruumi kui näitust saab galeriis uudistada kõigil päevadel kell 13–19.
"Siin on jäljed, saab korrata tegevusi, mida on juba tehtud. Kutsun inimesi üles julgelt seda ruumi endaga täitma, jätma siia omad jäljed."
Aktiivne performance käivitub hilisõhtuti kell 22, kui galerii on suletud ning toimuvat saab jälgida galerii vaateakende tagant.
"Ma saabun galeriisse, vaatan, mis jäljed siia jäetud on, käin läbi koreograafiat, oma rada ja suhestun sellega, mis on väljapool. Võib-olla tuleb keegi tuppa. Ma olen sellises elurütmis, viibin ööd siin galeriis. See ruum saab mingil kujul valmis, aga ta saab valmis selleks, et sisse astuda ja seda koos looma hakata. Ehk valmis saab ta viimasel päeval või siis, kui ta kokku korjatakse. Siis on see mõtteruum valmis saanud," selgitas etenduskunstnik.
Vares dokumenteerib kestvusetendust ise, aga seda saavad teha ka kõik külastajad. "Ma ise dokumenteerin, kirjutan, salvestan oma mõtteid igal õhtul. Olen seda ka eelnevatel õhtutel teinud ja neid saab galeriis ka kuulda. Ehk ta ongi justkui elu või ruumi dokumentatsioon, mis on järjepidev ja mis iga päev mingil kujul uueneb," rääkis ta.
"Muidugi on see hästi seotud inimese tähelepanuga, sest see koosneb hästi väikestest asjadest. Sinna, kuhu tähelepanu läheb, seda sa märkad, võib-olla muutuvad väga väikesed asjad, mida sa ei pane tähele, aga sellest elu koosnebki. Sellega ma tegelengi, kuidas väikesed asjad inimesele väga suurelt mõjuvad. Kutsungi inimesi üles sellist tähelepanu-koreograafiat jälgima."
Nelja päeva pikkuse kestvuse panid paika kokkulepped ja piirid. "Need reeglid kujunesid välja ka ruumis viibimise käigus. /.../ Jah, see võiks ka kesta kuu aega, aga seda ma ette ei näinud ja võib-olla on see ka risk, mis selle ettevõtmisega kaasa tuleb, et lõpuks kestab see ühe hetke, kuigi soovid, et see kestaks kauem. Aga see ruum ja need mängureeglid said sellised," tõdes Vares.
"Kunstiruumide piirid on võib-olla ka üks teema, millega ma alateadlikult kunstnikuna tegelen. Ise olen etenduskunsti taustaga, sündinud mustas kastis, nüüd ma olen valges kuubis ja need piirid on mingis mõttes sarnased, ootused on sarnased ja need seavadki mängureeglid. Mingeid asju jällegi ei saa muuta, mis on kirjutatud nendesse ruumidesse või traditsioonidesse sisse," lisas ta.
Kuraatori ja Liis Varese tööde pikaajalise vaatleja Annika Üpruse sõnul ei ole Varese loomepraktika keskmes millegi lavastamine või etendamine, vaid olude jälgimine, kohalolu ja juba olemasoleva välja valgustamine.
"Liisi töid kogedes tunneme, kuidas ta koreografeerib meie pilku ja tähelepanu ning samas ootab ise loojana ka meilt väljakutset. Tema loodud ruumides tekib võimalus järgi proovida, kas oleme piisavalt ärksad ja valmis looma mõistmiseks piisava ruumi enda sisse. Kas me anname endale aru, milline on meie arusaamise vastutus?" avas Üprus.
Toimetaja: Karmen Rebane, Neit-Eerik Nestor













