Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

“Sügisball” 30 aastat hiljem

{{1383915035000 | amCalendar}}
Armin Kõomägi
Armin Kõomägi "Minu Mustamäe" Autor/allikas: apollo.ee

Armin Kõomäe romaan loob seoseid Mati Undi "Sügisballiga"

Armin Kõomägi

“Minu Mustamäe”

Tuum 2013

Armin Kõomäe viimase raamatu pealkiri toob esimena pähe kaks seost – Petrone Printi ajaviitesarja ning Mati Undi 1979. aastal ilmunud “Sügisballi”. Petrone sarjaga “Minu Mustamäed” seostada ei saa, küll aga Mati Undi romaaniga. Kui Unt kirjeldab äsja valminud ja oma suurimat hiilgeaega elavat Mustamäed ühes tema asukatega, siis Kõomägi saab Mustamäed vaadelda tublist ajalisest perspektiivist.

Novellikogu, mis on jagatud kaheks osaks – Minu Mustamäe ja Muud lood –, algab justkui raamatut sissejuhatava looga, kus autor liigub Mustamäel ühest geograafilisest ja isikliku tähendusega paigast teise. Ta kirjeldab, kuidas kunagisele suurele murupatsile keset halle kortermaju on kerkinud üks kõrge ja hele kaubanduskeskus või kuidas legendaarsest Kännu Kukest on saanud lihtsalt üks plinkivate neoonreklaamidega kasiino. Kui 1970. aastatel oli iga vähemalt vastse tallinlase unistuseks kõigi mugavustega korter Mustamäel, siis nüüd näib autori arvates pea iga mustamäelase soov olevat vähemalt oma mikrorajoonist minema saada. Ideaalis muidugi üldse kesklinna.

Järgnevad novellid haakuvad temaatikalt üpris otseselt “Sügisballiga”. Mustamäe asukaid painavad valdavalt samad ängid – üksindus, kaotusvalu, hirm tuleviku ees jne. Kõomägi läheb muidugi sammu võrra kaugemale ning seostab oma kohati läbipõimunud lood ise “Sügisballiga”. Kuid siiski mitte Undi romaaniga, vaid Veiko Õunpuu filmiga: “Korduvalt leidis ostujuht õhtul koju saabudes naise teleri eest “Sügisballi” DVD-d vaatamas. “Siin ei saagi keegi õnnelikuks”, pomises naine haledas poosis just nii valjusti, et see ostujuhil kuidagi märkamatuks ei saanud jääda, ning pühkis ei tea mis moel silma tekkinud pisara.” (lk 89) Kui Unt vaatab oma tegelasi justkui kõrvalt ja iroonilise muigega, Õunpuu lootusetu traagikaga, siis Kõomägi teeb seda vaimuka ja ironiseeriva huumoriga. Tal pole vaja tungida tegelase pimedasse psüühikasse, et siis äärmise traagilisusega käsitleda tema identiteedikriisi või koguni iseenda kaotamist. Kõomägi asetab oma tegelase lihtsalt keskkonda, mis talle üha võõramaks jääb. Tegelane unustab oma kodu asukoha, auto koos tütrega suvalise supermarketi parklasse ning pärast pikki eksirännakuid korjab eksinu üles tema abikaasa koos pojaga, keda ta kunagi varem näinud pole. Seda kõike teeb Kõomägi lobeda keele ja tõesti vaimukate kujundite-võrdlustega. Kui mõnelgi autoril taandub vaimukus hambutuks vaimutsemiseks, siis Kõomägi jääb originaalseks lõpuni.

Mustamäe motiivi kõrvale jättes, on novellikogu näol tegemist kohati painajaliku, kuid valdavalt siiski teravapilgulise, iroonilise ja humoorika tervikuga, milles peaks oma peegelduse ära tundma küll iga lugeja.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: