Olin Eestist ära kaks aastat, kuskil kukla taga tiksus kogu aeg, et Eestis on midagi üpris erilist, mida mujal ei ole. Midagi, mis mind, siin sündinud ja kasvanut teisal ei kõneta, toeta ega viljasta. Igatsesin veel enamgi kui oma keele- ja mõtteruumi Eesti metsa. Ühegi teise koha loodus mind nii ligi ei lasknud või ei tahtnud ma endast midagi avada. Niisiis, tsiteerides Paul-Eerik Rummot: „Nende seenemetsade sekka ikka tuled kui musulman Mekka“ naasin sel sügisel Eestisse, kuskil mõtte tagatoas ikka hulpimas küsimus, mis siin Eestis ikkagi on, mis on selle paiga säsi?Esimese raamatuna sattus sooja tagasituleku tervitusena mu kätte Valdur Mikita „Lingvistiline mets“ (2013). Tema „Metsik lingvistika“ (2008) oli ainus eestikeelne raamat, mille kodumaalt lahkudes kaasa võtsin. Niisiis juba teadsin, et ees ootab mõttemänguri uperpallitavad sööstud keelde, kultuuri, teadvusesse ning mis iseäranis kõnetav - metsa.

Mikita sõnul on eestlaste eripäraks tänases üheülbalisemaks muutuvas maailmas meis säilinud korilane. Vaadakem neid reede õhtuti linnast maale suunduvaid ja pühapäeval naasvaid autovoore. Pea igal eestlasel on maakodu, suvila, peenramaa või potipõllundus, kui mitte enda, siis sõprade-sugulaste juures, kus käiakse end turgutamas, maha- ja täislaadimas. „Näpud mullas, närvid korras,“ meenub ühe maakodus käiva linlase tõdemus. Mikita kutsub seda meie suvekodude-religiooniks. „Keegi ei kujuta Euroopas ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve suplema. Niisugusest maailmast on ammu saanud muinasjutt.“ (lk 87-88) Ja meil on see täiesti levinud praktika. Ning just seal, nii topograafilises kui teadvuse mõttes perifeerias sünnivadki eestlaste parimad ideed, seal kultuuri ja metsiku piiril. Kes läheb metsa puude noodikirja järgi laulma (nagu Mikita), kes seenele oma mina piire nihestama, kes räägib tasa põdrasamblaga, kes laob rütmiliselt vilistades puuriita nagu labürinti. Just seda individuaalse teadvuse servaala tuleb hoida ning lasta sel õilmitseda, sest sealt pärinevadki me parimad pöörased ideed. See ongi me hinnalisim vara, me loovjõud, korilase pärand. Parimaks näiteks sellest mõttemetsikusest on Mikita leidlikud ja humoorikad ideed, mida ta justkui Eesti märgi imagoloogidele välja pakub: Eesti kui uraanivabariik; laulev evolutsioon; kuidas Kaali kraater sünnitas meile presidendi; Eesti – lõunamerest sündinud saar; reheahjurahvas; vapiloomadeks põder, veis ja haug.

Veel lööklauseid: mõtlemine on sündinud Eestis ning siin on ühtlasi parim paik mõtlemiseks; Eesti on paik, kus elu rändas maapeale jne. Mikita pakub välja ka ligi leheküljepikkuse „Eesti retsepti“, milles teiste seas ka kõrvuti piimapukk, digiallkiri, ussisõnad, Hunt Kriimsilm, eneseiroonia, heinalakk, Priit Pärn ja kartulisalat. Mõnus tohuvapohu.  Mikita liigub lennartmerilike omamütoloogia otsingute ja ukumasinglike boreaalsete uuristamiste vahel. Nende võrdluses uurib ta ka Kalevipoja „lüürilist mädanemist“ meie teadvuses: ei võta me omaks seda kangelast, võõras on meile see euroopalik heroism.  Kõige selle sekka saab lugeja teada, mis ühendab trollibusse ning ürgvetikaid; miks Põrgu asub Viljandi bussijaama all; kuidas rahvusroa kartulisalatiga saab laktoositalumatuid turiste Eestist eemale peletada; Lõuna-Eesti ja Ameerika kaubavahetusest (kartul ja vanapagan-Gandalf); mis asi on zen-ugrism ja palju muud sütitavat. See kohati meelevaldsena tunduv (kuid ikkagi „meele vallas“ olev) seoste loomine ja humoorikas tõlgendamine muudabki selle esseeraamatu nii võluvaks. Mikita omanäoline sügavuti mõtlev identiteediotsing toob nii palju materjali päevavalgele, et Eesti märgi jahtijad ei peaks enam vist kunagi ideepõua käes kannatama. Lugejale jääb sageli koomiline mulje, et Eesti on üldse kõigi asjade algus, lõpp ning kese. „Kuna maailm tiirleb ümber meie, siis puudub eestlasel ruineeriv pettekujutelm päralejõudmisest.“ (lk 186)

Ent trikitamise kõrval Mikita ka kipitab, valutab südant tuleviku pärast. Globaalne katastroof on tema sõnul kindel ning selle ennetamise asemel tuleks juba pigem tagajärgedele mõelda. Nii nagu ta mõne aasta eest Postimehes kirjutas (26.03.2011) arvab Mikita, et just eestlane-korilane on see, kes maailma päästab, kui tehnika kokku kukub, sest ellu jäävad vaid need, kes teavad, kuidas külmaga toime tulla, ja suudavad endale ise toitu hankida. Kirjanik kutsub meid mõtlema sama kaugele tulevikku kui teame oma minevikust  –  tuhandeid aastaid. Selline ettevaatamine ei peaks olema üksnes ulmekirjanduse pärusmaa. Kogu aeg üksnes redeli viimasel pulgal seismise asemel seiskem keskmisel. Seda oleks vaja kogu inimkonna jätkusuutlikkuse ning me hinnalise looduse, kultuuri ja isevärki kogemuste säilitamiseks. See oli minu jaoks esseeraamatu tuumakaim mõte, mis omakorda ajendas vaagima, et kestmise ja tuleviku üle mõtisklemine eeldab, et mõtleja on oma“ mina“ või „meie“ määratlenud, teinud endale selgeks, kuhu maani ta ulatub. Lõpuks on meil vastutus tulevaste põlvede ees, kelle elukeskkonda ja vaat ehk mõtteruumigi me igal hetkel kujundame. Kui me tõesti armastame oma suitsusauna ning mustikalkäike, siis peaksime endale aru andma, kas tahame, et see kõik asenduks digikuumuse ja virtuaalmarjadega või säiliks ehedus. Ja see valik on meie kätes.Koriliane digiilmasMikita kirjutab, et meil on endiselt ahvi aju ja korilase psüühika ning peame sellega hakkama saama õudkiirelt muutuvas digimaailmas. Meie psüühika ning keskkonna vastuolu lõhestab meid nii palju, et suur hulk energiast lähebki taastumiseks, mitte loomiseks.Väga kosutavalt mõjus Mikita mõte, et tegelikult pole meil vaja kõigega kogu aeg kursis olla, nii palju raamatuid lugeda, filme vaadata ja muusikat kuulata, seisukohti võtta, otsuseid langetada ning arvamusi avaldada. Üha hinnalisemaks muutub linnast põgenemine, üksiolek, vaikus. Sellest institutsionaliseeritud kultuurist väljalülitumine ning omakultuuri sisenemine seal metsas, oma teadvuse piirimail... „Metsistunud sirelid ja jasmiinipuhmad, putukate sumin, raudrohust valendavad teeperved, logisevad piimapukid, tolmavad külateed, niitmata hein, leghorni kanad, valged sõstrad, vana külgkorviga mootorratas ja kõige selle kohal miski, millel pole nime - need on kadunud maailma sümbolid. Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.“ (lk 182)