Ulmekirjanduse eluolu kodumaisel kultuurimaastikul pole kõige kergemate killast, müüginumbrid ei ole alati silmatorkavalt uhked ning vastukaja on parimalgi juhul lõhestunud, kildkondlik. Kirjanduskriitikas kehtib enamjaolt ikka see lõpmatuseni tüütu ja kangekaelne institutsionaalne hõõrdumine, vastasseis nö „päriskirjanduse“ ja „žanrikirjanduse“ (pooldajate-entusiastide) vahel. Ühtaegu on mõlema kildkonna esindajatel ikka möödaminnes kombeks teha etteheiteid nii teineteisele kui ka tekstide kvaliteedile, vahel fiktsiooni enda (olgu ta „žanriline“ või „päris“) tegelikesse võimalustesse ja/või tulemustesse süvenemata. A priori eelarvamused tekstide vormi kohta löövad kriitika lihtsalt nihkesse. Tüütu. Ja kahju, sest see esindab pigem mahajäävust, ning seetõttu võivad väärtteosed lükkuda perifeeriasse, jäädes ilma nii produktiivsest analüütilisest retseptsioonist kui ka lugejanumbritest.Ühe aktuaalse näitena võiks olla Meelis Friedenthali debüütromaan „Kuldne aeg“, ulmetükk, kuhu süvenedes avaneb paljugi huvitavat – ning seda ei saa küll kergekäeliselt pidada märkimisväärselt nõrgemaks värskest kiidetud/auhinnatud ajaloolisema kallakuga romaanist „Mesilased“. Kuid vastuvõtt on selgelt erinev. Aasta kirjaniku preemia, Euroopa Liidu kirjandusauhind, kõmu ja kiitust, arvustusi mitmes väljaandes; „Kuldne aeg“ aga 2004. aasta romaanivõistluse kolmas koht, 2006. aastal Stalkeri preemia pingereas viies, üksikud arvustused. Tõsi, siinpuhul suhtuvad mõlemad kildkonnad romaani pigem leigelt, mis kipub aegajalt juhtuma nt piiripealsemate tekstidega: „päris“ kirjanduse uurijatele ei taha sobida see kaldumine pop-kirjandusse/-kultuuri, mida tunnetatakse vähemväärtuslikuna; „žanri“-fetišistidele üldiselt ei meeldi kõiksugu hämarad piiralamängud, trügimine žanripiiridest ja -nõuetest väljapoole.

Nojah, mina propageeriks üleskutset sellist tüütut lõhet ometi ületada.Friedenthali suurepärane „Mesilased“ on aastanumbri sees saanud igatahes ohtralt vastukaja – 2012. aasta Eesti Kirjanduse Seltsi proosaülevaate tarvis väärtushierarhiat konstrueerides valisin aga „Mesilaste“ kõrvale veel ühe teose, mis vabalt ületas teisi kandidaate, kuid mille retseptsioon on selgelt piiratud ja puudulik. Nimelt Tiit Tarlapi ligi kuuesajaleheküljeline ulme/fantastika ning seikluslike elementidega vürtsitatud alternatiiv-ajalooline romaan „Lõhestusjoon“, mis demonstreeris jõuliselt tõika, et kodumaise kirjanduse hetke tugevaimad punktid kalduvad ikka kuhugi sinna nn „žanrikirjanduse“ valda. Romaan sai küll 2013. aasta Stalkeri preemia ja õigusega, Tarlap aga jõudis vahepeal avaldada uue raamatu „Aegade julm laul“, mis ei küündi päris „Lõhestusjoone“ tasemele, kuid on siiski huvitav nähtus, näiteks kui peaaegu täiemahuliselt depressiivne ja trööstitu teos.„Lõhestusjoone“ alternatiivilma ajendav võte on lihtne ja konkreetne – kunagi ~400 aasta eest ei läinud mitte Euroopa kolonisaatorid Ameerikasse, vaid kõrgema tehnoloogilise arenguga indiaanlased seilasid ise siia, vallutades peaaegu kogu ala. „Euroopa“ on jaotatud erinevate indiaanihõimude/-riikide vahel ära, viimased pärismaalastest rahvad ja euroopa-poolsed põgenikud asuvad isoleerituna Skandinaavia ja Baltikumi aladel, kus hingitseb nn Põhjala Liit, mille formaalseks keskuseks Tartu. Selle „reservaadi“ alal aga kerkivad aegajalt esile kummaliste võimetega inimesed, kelle seast muutub eriti oluliseks noor ja võimekas Asko, kes suudab muuseas näha ja kogeda teisi dimensioone.

Edasi ilmuvad juba erinevate sihtide-eesmärkidega organisatsioonid, veidrad religioossed ühingud ja ennustused, rahvaste-vahelised sotsiaal-poliitilised konfliktid, poliitilised mahhinatsioonid ning kõik muu põnevikule sobilik. Süžee lükkub käima.Romaani iseloomustab tõik, mida teistegi Tarlapi tekstide puhul võib üldiselt kohata – algus kipub olema aeglane ja rohmakas. Kuid mõnes mõttes on see žanri nõuete-omaduste tõttu paratamatu, mitukümmend (kuni sada) sissejuhatavat lehekülge lähevad nn worldbuildingu ehk maailmaloome tarvis, mis on alternatiivilma loomiseks igati vajalik, ehkki hoiab tempot all. Tekitatud kontrasti tõttu lükkub hilisem hoogne tegevus aga seda võimsamalt käima – mida edasi, seda sügavamale lugemishoogu sattusin, leheküljed lendasid käes. Sama fiktsiooniloomeline element põhjendab ka mõningaid teisi Tarlapi kitsaskohti, näiteks kalduvust liigsõnalisusesse (teksti ökonoomia probleem, kuid alternatiiv-ulmeline fiktsioon vajab oma „teistsuguse“ maailma kehtestamiseks ja kirjeldamiseks lihtsalt palju sihipärast tekstitööd). Kuigi keelekasutuse hootiesinevat sirgjoonelist rohmakust ja süžee hetkiti traditsiooniliselt kuiva ülesehitust sellega ehk ei põhjenda.Mõnedele etteheidetele vaatamata on tegemist särava teosega, mida sobiks kokku võtma nt mõiste „idee-romaan“, rõhutades siinpuhul just ideede rohkust. „Lõhestusjoon“ on mitmetahuline ja mitmetasandiline, ligi kuussada lehekülge annab selleks ka võimaluse. Retseptsioonitasandil läheb niisiis mõistetavalt keeruliseks, ei suuda minagi käesoleval juhul esitada kõikehõlmavat analüüsi, üritan vaid kirjeldada mõningaid võimalikke mõtteliine. Kindlasti oleks võimalik kritiseerida tõika, et kehtestatud-kirjeldatud alternatiivmaailm toimib liiga „euroopalikult“, et ümberpööratud ajalugu ei muutu lõpuks piisavalt erinevaks, kuid sedalaadi nõudmisele vaidleksin vastu.

Tekst üritabki kõnetada ennekõike Euroopat ja selle ajalugu, eriti imperialismiperioodi (mille suhtes ollakse sügavalt ja läbivalt kriitiline). Romaan ehitub üles selgele analoogiale ja allegooriale, kus (maailma, ajaloo jne) formaalsete parameetritega tehakse lihtsalt otsene miinusmärgiline tehe. Võte on võib-olla veidi liiga puust-ette-ja-punane, kuid niimoodi jõuab iva ehk kergemini kohale. Romaanis on eestlaste roll keskmisest suurem, esindades seda viimast vastupanukantsi imperialistlikule jõule (mõistetavalt eelduspärane). Ajaloolised väärkäitumised kodeeritakse otseselt meie (nö valgete eurooplaste) nahale ühe hõlpsa tehtega – eesti väikerahvale on vägivaldne minevik ja ülekohus vahest küll tuttavad nähtused, kuid seegi ajastu hakkab ununema ning kitsarinnalised, ksenofoobsed või muidu labased käitumismallid trügivad aegajalt jälle esile.Üks läbiv mõtteliin on ilmne – mitmesuguseid kanaleid ja retoorilisi võtteid kasutades nõuab tekst samasus-samastamisprintsiibi põhjalt kõigi – ka väiksemate, „vähetähtsate“ kultuuride, rahvaste või inimeste – elu- ja kestmisõigust, pretendeerib nende elujõulisusele. Märkigem siiski, et imperialismikriitika pole sihitud otsesõnu nt Nõukogude võimule kui ligilähedasele ajaloolisele nähtusele, vaid imperialismile üldiselt. Jah, teatud üksikutel hetkedel, kui (rõhutatult) räägitakse „punastest“ (indiaanlastest) võib tekkida väga mõjus ning otsene paralleel/mulje, kuid see ilmneb ennekõike keele ja poeetika mitmetähenduslikkusest, mitte kirjaniku sihilikust viitamisest. Tule all on vägivaldne, enesekeskne ja üleolev imperialistlik mõtlemine kui selline, igas vormis.Tarlapi senist mainet arvestades on veidi ootamatu, et romaanis leidub suhteliselt vähe märulit, otsesest ja aktiivset seikluslikkust – põnevikuelemendid ja ringireisimine (olgu füüsiliselt või vaimselt) käivad küll asja juurde, kuid suure osa tekstist moodustavad hoopis erinevatele gruppidele iseloomulik intrigeerimine, üritused teineteist üle trumbata, poliitilis-ühiskondlik mahhineerimine, spioonimängud jmt. Üldplaanis lisandub tekstile nõnda mõnusat pinget, justnagu oleks käimas järjepidev maleduell (-simultaan), kus kõik teevad oma salakavalaid taktikalisi käike. Ei piirduta suvalise ja põhjendamatu märuliga ning üldiselt omavadki eelispositsioone avatud ja mitmekülgse mõtlemisvõimega isikud. Kindlasti pole tegemist „üht kultuuri või rahvast“ propageeriva tekstiga. Kõige selgemal moel kehastab (füüsiliselt, isiksustatuna) omalaadi humanistlikku, polüfoonilist ja kosmopoliitset suhtumist ning elujõudu ilmselt peategelane Kallo ehk Üksiklane, ehkki mitmed teised talle kangelaslikkuses või taiplikkuses väga alla ei jää. Mitte, et Põhjala Liidu ülemmeister või indiaanlaste kui vaenlaste „liidrid“ oleksid märkimisväärselt rumalamad, selline puudujääk lõhuks narratiivse pinge. Kõigil on lõikavat mõistust, kui aeg või olukord nõuavad, kuid maailmavaateline piiratus ja eelarvamused häirivad nende operatiivset reageerimisoskust – lõpuks suudab Üksiklane ikkagi navigeerida mitmekülgsemalt, erinevatel tasanditel ja tahkudel.

Sestap ilmnevad elujõulise andekuse nähud ja vaevad välja kõige rohkem just temas, olgugi, et mõnes mõttes on Üksiklane lausa ülepakutult kangelaslik, tark ja taibukas – eks igaüks peab oma žanri taaka kandma. Ta on kindlasti protagonist par excellance, kuid tema mitmekülgse võimekuse taustaks ja põhjenduseks on nimelt nö segavereline positsioon, mis annab talle eelise mõistmaks ja mõtestamaks erinevat, mitmekülgset maailma, rahvaid ning kultuure. Ühtaegu on see väga keeruline ja raske saatusetaak – mitte kuuluda ei ühele ega teisele poolele, olla kodutu ja kohatu, väljatõrjutu ja sobimatu. Kuid raskuste kandmine olevat lõppkokkuvõttes väärt, vähemalt romaani läbistava ja kandva didaktilise ideeliini sfääris: bioloogilise mitmekesisuse kõrval on oluline ka kultuuriline mitmekesisus.Üksiklane on „pooleks lõhestatud mees“, kes, nagu ka Põhjala Liit, esindab (maksimaalselt?) rõhutatud marginaliseeritust, perifeeriat igakülgses tähenduses. Ühelt poolt loob taoline tõrjutud positsioneering alaväärsuskomplekse, teisalt aga soodustab nende ilmingute edaspidist ületamist. Raamatu pealkiri „Lõhestusjoon“ kehtib selgelt tähenduslikuna üsnagi mitmel tasandil: kui lõhe riikide/rahvaste/kultuuride vahel, Üksiklase etnilis-rassilise kuuluvuse vahel, erinevate dimensioonide vahel, mingis mõttes ka tehnika (progressiivse) ja maagilise (traditsioonilise) vahel, ja küllap mujalgi. Maagilisusel on samuti mitu võimalikku tähendust – näiteks kui narratiivi käivitav sündmus, kuid seostub ka omamoodi ürgsuse-arhetüüpsuse sfääriga, mis meenutab veidi kunagist „õilsa metslase“ kuvandit. Žanrilooliselt pole kõiksugu tehnoloogilise ja võluvõimelise vastandus kuigivõrd haruldane. Ja kindlasti on salapärane oskus veel hõlbus vahend genereerimaks lisapõhjendust või ettekäänet, et tõsta allasurutud rahva/kultuuri väärtus kõrgemale puhthumanistlikust „aga neil on ka eluõigus“ retoorikast. Fiktsioonis on sellised kodeerimisvõtted lubatud.Finaal aga, Tarlapile suhtkoht omaselt, ei saa olla ülemäära positiivne. Sotsiaalseid, poliitilisi, kultuurilisi, etnilisi eelarvamusi on ränkraske murda, paljud ei soovigi kitsarinnalisust ületada. Loodetakse-oodatakse, et võib-olla kusagilt nihkub ja transformeerub, kuid seegi muutus on aeglane ja vaevaline, osalt vales suunas ning painatud igikestvatest vasturünnakutest. Lõpuks ei suudeta ületada isegi erinevate maailmade/dimensioonide piiriala – kättesaadavaks jääb ainult üksainus, mitte kuigivõrd ihaldusväärne ilm, täis pettumusi, vägivalda ja reeturlikkust. See kodumaailm, kus ollakse. Teisalt tuleb tõdeda, et raamatu tegelaste tegelik kokkupuude alternatiivmaailma(de)ga ongi pealiskaudne ja eelkõige unistuslik – ennekõike arvatakse, loodetakse, unistatakse mõne põgusa vilksatuse põhjal, et äkki kusagil mujal on asjalood teistmoodi, paremini (oskame öelda, et ega vist pole küll). Formaalsed parameetrid uuesti plussmärgiliseks muuta ei too abi, kõrvaldimensioon on kättesaamatu utoopiline unistus, mis nähtub hägusalt teispool lõhet: pealtnäha ilus (sest  võõras, tundmatu, ebaselge, tabamatu), kuid sisimas sama räpane ja pehkinud.